Tähekese unenägu                          

 

Ühel ilusal selgel talveööl oli Täheke taevalaotuses ära eksinud. Ta nägi ümberringi teisi omasuguseid, kuid ükski neist ei vilkunud koduselt ega tundunud veidikenegi tuttav. Ja härra Kuu oli samuti kadunud.

Täht kõndis ja kõndis, tegi vahepeal mõne hüppe siia ja siis paar hüpet sinna, kuid ikka veel ei näinud ta mitte ühtegi tuttavat nägu. Ka tume taevalaotus ilma Kuu kohalolekuta, kes sel hetkel ometi Tähe jaoks nii vajalik oli, muutus aina õudsemaks.

Tähe silmanurka tuli pisar..algul üks ja siis neid voolas ja voolas tähetolmuna Maa poole.

Täht ei suutnud enam edasi kõndida. Tema väikesed tähesilmad olid nutust tumepunased. Kõvahäälseid nuuksatusi oli kuulda tuhande tähe kaugusele. „Miks küll Kuud ei ole ja kuhu kõik mu sõbrad on kadunud?” – see lause täitis kogu Tähe peakese.

Tähel hakkas endast nii ääretult kahju. Ta tundis, kuidas ta kahanes ja aina tuhmimaks muutus. Varsti poleks enam aru saadudki, kas tegu on ikka Tähega või eksleb taevalaotuses üks lõpmata õnnetu viisnurk.

Järsku jäi Täht seisma, sest ta kuulis mingit heli ja tundis, kuidas teda aina tugevamalt sakutatakse. Kuidagi liiga tugevalt isegi.

„Ärka ometi üles!” kuulis Täht äkitselt. Ta tegi silmad lahti ja nägi, et härra Kuu raputas teda ning ütles: „Aeg on ärgata, öö on kätte jõudnud ning kõik tähepoisid ja –tüdrukud on oma koha taevalaotuses juba leidnud.”

Nüüd mõistis Täht, et kõik eelnev oli olnud vaid uni ja et üks kaunis talveöö on teda ootamas. On ju nii pisikeste kui suurte tähtede tööks laste und valvata ja pimedatel öödel inimestele valgust näidata.