Ott ja koll   

 

„Emme, emme!” kostus pisikese Oti toast kõvahäälne hüüatus.

Emme pani hommikumantli selga ja jooksis Oti juurde.

Ott oli voodis püsti tõusnud ja vaatas, silmad pärani, üksisilmi kapi poole.

„Emme, seal kapis on koll!” ütles Ott.

Emme vaatas kapi sisse, selle taha ja igale poole, aga kolli ei paistnud kusagil. Ott tegi emmele kalli ja mõlemad läksid magama tagasi.

Vaevalt sai emme silmad kinni panna, kui kuulis jälle, et laps teda hõikab.

„Emmeee, koll kiigub lambi otsas!” hüüdis Ott suures hirmus.

Koos vaadati lamp üle ja jälle ei miskit.

Emme ütles Otile: „Siin küll ei paista ühtki kolli olevat. Püüa nüüd ilusti magama jääda, et jaksaksid homme hommikul vara tõusta.”

Ott aga kartis ja hirm pimeduse ees ei lasknud tal magama jääda. Niipea kui ema tule kustutas ja oma tuppa läks, nägi Ott seina peal varje liikumas ning kohutavad mõtted tükkisid pähe. Ta pigistas silmad kõvasti-kõvasti kinni ja tõmbas teki üle pea.

Järsku kuulis ta jälle imelikku sahinat ja mütsatust. Ott tegi silmad veidi lahti ja püüdis hoolega vaadata sinnapoole, kust hääl kostus. Kõik oli jälle vaikne ja mitte kedagi ei paistnud toas olevat. Ometi oli Ott ju hääli kuulnud!  

Poiss võttis südame rindu ja pani toas tule põlema. Ja mis ta nägi? Nende kass Artur oli end tuppa ära peitnud ja püüdis Oti laua peale hüpata. Seal siis see koll peidus oligi!

Ott läks ja võttis kassi oma kaissu ning kõvahäälse kurrumise saatel nad ilusate unenägude ootuses tuttu jäidki.