Jänes Robert tundis end sellel veidi tuulisel päeval kuidagi imelikult, kõrvatagused sügelesid ning ninaots kiskus vesiseks. Jänkuke ei saanudki täpselt aru, milles asi on.

Kalpsates porgandipeenra poole tundus jänesepoisile, et jalakesed ei taha kuidagi üldse talle kuuletuda. Küll tahab vasak jalg hüpata mutiaukudesse ja paremale meeldib hoopis kivide otsa koperdada.

 

Mis oli lahti?

Jänks peatus korra. Ka tema pea ei tundunud üldse jänkumõtteid täis olevat. Kui haavikuemand vaikselt kuulatama jäi, kuulis ta järgnevat vestlust:

 

„No on see vast hea paik väikeseks peatumiseks! Sätin end kohe siia paika. Ega jänkupoiss ju salli ei kanna, saan siin kohe pikemalt peesitada!”rääkis keegi Nohu nimeline tegelane.

„On jah vahva, külm tuul vihiseb jänku kurgust sisse ja riideid on tal ka parasjagu vähe seljas. Siin saab kohe kaua kaua olla!”vastas keegi Köha nimeline.

 

Jänku jäi mõttesse. Mida oli ema talle juba mitu päeva rääkinud?

„Robert, pane müts pähe ja sall kaela, muidu võivad Nohu ja Köha sulle külla tulla! Ja siis läheb kaua aega, enne kui terveks saad!”

 

Jänku tundis, et emal oligi õigus. Kurgus kriipis. Pärast köhatust kuulis ta ainult kuidas keegi mõnuga mõmises ta sees. Köhal võis hea olla, aga Jänkul oli halb. Samuti läks nina aina vesisemaks.

 

Jänku kalpsas ruttu koju. Emme saatis ta voodisse, andis juua sooja teed ja jänku sai veel terve nädala voodis lebada, enne kui Köha ja Nohu tema juurest minema otsustasid minna. Nad läksid otsima teisi lapsi, kes salli ei kandnud ja ema sõna ei kuulanud.

 

Jänku aga oli jälle terve ning otsustas, et edaspidi ta ikka paneb ema õpetussõnu tähele, sest ta teadis, et kui jalad enam sõna ei kuula ja kurgus kriipima hakkab, on juba hiljavõitu.