Kapsauss keeras end mõnuledes teisele küljele..sööki jagus ning silma paitas pikk sirge heleroheline kapsarida suurel põllul. See oligi paradiis!

Kõht oli mõnusasti täis, kui järksu kuulis uss raginat. Krõmpsatused kostusid justkui siitsamast, aga näha polnud kedagi. „Kes sööb MINU kapsast! Tule kohe välja!” hüüdis kapsauss Pets, sest just sellise nime oli tema ema talle pannud.

Ragin lakkas. Järgnes kurjakuulutav vaikus. Kapsaussi täissöönud kõht aimas halba. Oma silmade ees kujutas ta juba ette suurt hordi kapsausse, kes kõik suurel põllul TEMA kapsaid söövad! „Puhh! Ma ei kuulnud mitte midagi, kõik on korras!” lohutas Pets ennast ning keeras end mõnusasti kapsalehe alla kerra, et magama jääda.

Nii kui ta silmad kinni pani, tundis ta hirmu. Taevas paistis küll väga südantsoojendavalt peakapsakujuline kuu..ning tähed särasid taevas nagu jaaniussid (kapsaussi head sõbrad, kes teda jaanipäeva paiku vaatamas käisid). Siiski oli midagi väga valesti.

Saabus hommik, kapsauss Pets avas silmad ja suur oli tema imestus! Tema kõrval teise ilusa veidi näritud kapsalehe all magas ei keegi muu kui imeilus priske kapsaussiine.. just selline nimi tuli Petsile pähe, kui ta kena ussikest nägi.

Pets kohendas ussiiine kapsalehest tekikest ja nägi, et too avas silmad - need imeilusad silmad, mis panid Petsi südame nii kiiresti põksuma.

Ussid meeldisid teineteisele ja sellest hetkest oli elu nende kapsaparadiisis veelgi ilusam. Kapsaid jagus mõlemile ja mis saigi veel parem olla, kui KOOS kapsaid krõmpsutada ja õhtul üksteisele kaissu pugeda.