RAMPS JA ORANŽ JALGRATAS

Mika Keränen

 

 

   

 

 

KAHEKSA

 

         Päris nii lõõgastav, kui tavaliselt, seekord ujumine siiski ei olnud, mõtted kippusid liialt tihti mujale. Aga siiski lendas aeg veepinnal palju kiiremini kui maapinnal ja salaseltslased kasutasid hea meelega seda võimalust, et pealetükkivat ootusärevust eemal hoida.

Ramps oma täies koosseisus, pluss auliige Mati, ruttas Marja tänava treppidest üles ja jõudis peagi ilma mainimisväärsete vahejuhtumiteta Silveri rattapoe lähistele. Tehes näo, nagu mõlguks neil mõttes kõik muu, aga mitte mingi rattapood, jalutasid salaseltslased poest mööda, heites siiski selle poole vargsi uurivaid pilke.

Nad olid õigesti mäletanud – üsna rattapoe vastas üle tänava oligi meetrikõrgune telliskivimüür. Paraku ei saanud seda müüri, mis vaimusilmas oli nii sobiva vaatluspaigana tundunud, tegelikkuses selleks eesmärgiks küll kasutada, see oli kohe selge. Vähemalt mitte siis, kui endal soov varju jääda. Müüri tagant luurajate peanupud oleksid poe ette ära paistnud ilmselt juba esimese vaatamise peale.

Teiseks – ja selle peale polnud nad kummalisel kombel ka tõesti tulnud – kuulus müür maja ja aia juurde, piiras ühtlaselt kogu aeda ning teisele poole müüri pääsemist takistas hoiatavat koerapildiga silti kandev kinnine raudvärav. Kõik kõneles, ilma kahtluse varju jätmata, et siinse maja rahvas mingite suvaliste isikute aias ringiluusimist ei soovi. Siia sisse murdes oleksid nad ise ühed parajad seaduserikkujad.

Viis rampslast võpatasid kõike seda märgates, kuues nuhutas aia poole ninaga ja liigutas uudishimulikult saba. Olav vaatas kella – see oli saamas kohe viis.

„Mis siis nüüd saab?” pomises Reilika.

Nad olid värava ees korraks seisatanud.

Kõige enne kogus ennast Mari.

„Lähme edasi, ärme seisa,” ütles ta. Nad hakkasid jälle liikuma.

„Keerame nagu teisele tänavale, aga siis tuleme müüri nurga taha,” seletas Mari edasi. Nad tegid nii.

Jah, müüri nurga taga oli vaatlemiseks väga hea koht. Sealt võis poodi jälgida, jäädes samal ajal selle ees seisjaile, vähemalt pealiskaudsemal vaatamisel, nähtamatuks. Ja mis veel oluline – siit oli hea jooksu pista, kui midagi oleks pidanud lörri minema. Alati jäta taganemistee, mõtles Mari, tundudes sel hetkel endale lausa nagu mingi väejuhina.

Kell sai viis. Lapsed ootasid. Maril oli fotokas käes valmis.

Ja ei kulunud enam kaua aega, kui mööda tänavat lähenes poele linna poolt veoauto, suur valge Mercedes. Väejuht Mari võpatas, mõeldes, et kui see auto oleks nüüd teiselt poolt tulnud, siis oleks juhile müürinurga taga koogutavad lapsed küll kätte paistnud... Õnne, õnne on ka vaja, ütles ta endale. Vedamist. Nagu James Bondil.

Suur valge Mercedes peatus poe ees ja kabiinist hüppas välja pikk meesterahvas. See pidi olema Rein. Poest tuli välja Silver ja ilmselt teretas. Siis pani poeomanik endale suitsu ette.

Mari silm oli juba fotoka pildiotsijas. Suum võttis suurepäraselt. Mari lasi kujutisel teravustuda. Plõks! tegi aparaat. Plõks! Plõks! Hea fotograaf teeb alati palju duubleid, siis on kindel, et mõni neist ka välja tuleb. Et pilt vähem ähmane jääks, selleks võiks fotoka mingi kindla pinna vastu suruda, tuli Marile meelde. Ta surus fotoka otsa vastu müüri. Nüüd oli hea võtta. Plõks! Rein ja Silver. Plõks! Silver garaažiukse juures. Plõks! Sass ka pildile. Plõks! Sass jalgrattaid veoauto kasti tassimas ja Rein neid kastist vastu võtmas. Samuti paar portreed, politseitoimiku jaoks. Silver. Sass. Rein. Plõks! Plõks! Plõks!

Auto number kahjuks jäi fotoaparaadi silmale liiga kaugeks kribuks. Aga see-eest oli veoautol teine eristuv omadus: erinevalt muust autost oli kasti luuk must. See must kastiluuk jäi küll väga hästi pildile.

Ülejäänud salaseltslased püsisid vakka ja piilusid poe ees toimuvat ükshaaval Mari selja tagant. Olav valvas, et kõik vait oleksid ja ülemäära ei rabeleks.

„Tule ära!” sisistas ta Antonile, kui see liiga uudishimulikult kippus Mari fotoka kõrvale trügima. Anton tõmbus tagasi.

Mehed, pood, garaaž ja auto olid juba olemas, nii üldplaanis kui ka suures plaanis. Seda materjali oli küllalt. Puudu oli veel vaid põhiline – oranž jalgratas ise. Seda polnud garaaži sügavusest veel nähtavale ilmunud. Mari katkestas pildistamise, jäädes ootama, millal ilmub vaatevälja ka professor Angelo sõiduriist.

Veoauto kastis oli juba vähemalt kakskümmend jalgratast, Sass pühkis järjest rohkem higi ja sülitas pärast iga jalgratta kastiupitamist nagu kaamel, Silver oli teinud juba vähemalt kaks suitsu. Aga mida ei olnud salaseltslastele kuskil ikka veel silma hakanud, oli oranž jalgratas. Siniseid, punaseid, musti – neid oli küll, isegi paar valget. Mari muutus järjest rahutumaks.

Seda rahutust jagasid ka tema selja taga seisjad.

„Noh!” pomises Reilika. „Kus see meie oma on?”

„Ššš,” tegi Olav.

„Kui seda enam ei olegi seal,” pomises Anton.

„Ššš,” tegi Olav. „Rahu. Küll ta tuleb.”

„Hmh,” tuli Mari poolt veider häälitsus. See tähendas, et veoauto kast hakkas juba täis saama, aga oranži jalgratast polnud veel kusagil.

„Mh!” järgnes sellele kohe teine häälitsus. Mari rabas fotoka kätte.

Seal see oli. Klõps! tegi fotokas. Klõps-klõps-klõps.

Professor Angelo oranž Peugeot oli kõige viimane jalgratas, mis üle Silveri rattapoe garaažiläve päikesevalgusesse tõsteti. Selle tõstis garaažist välja Silver isiklikult, pakkudes Marile suurepärase võimaluse kuritegeliku skeemi peamees koos varastatud kraamiga pildile saada.

Silver andis jalgratta üle Sassile autokasti tõstmiseks ja lükkas garaažiuksed kinni.

„Nii,” ütles Mari rahulolevalt. „Nüüd võib Kuulile helistada.”

„Näita pilte!” nõudsid teised.

Mari näitas neile paari viimast, kus olid suurelt peal Silver ja oranž Peugeot. Olav heitis neile vaid ühe pilgu ja hakkas kohe moblast Kuuli numbrit otsima.

„Tere,” ütles ta asjalikult ja viisakalt telefoni, kui Kuul vastu võttis. „Olav siin, vabandust, et ma tülitan, aga me leidsime ratta üles, me nägime, kuidas see auto peale tõsteti.” – „Jah. Ja me leidsime vargad ka üles.” – „See on kindel, me ise nägime...”

„Ütle, et me tegime neist fotosid,” pistis Reilika vahele.

„Me tegime...” hakkas Olav kordama, kuid katkestas, sest Reilika lause oli kuulda olnud ka telefoni. „Tähtveres, Veski tänaval. Siin, kus see rattapood on.”

Olav võttis mobla kõrva juurest ja pistis taskusse.

„Tulevad,” ütles ta.

Lapsed pöörasid pilgud jälle rattapoe poole. Rein sidus trossiga koormat kinni, Silver ja Sass seisid kõrval. Koorem kinnitatud, hüppas autojuht kastist maha ja läks kaasosaliste juurde. Oli näha, kuidas nad midagi arutasid. Ilmselt ajasid rahaasju. Väga hea, mõtles Olav, rahaasjadega läheb ikka kaua ja on parem, kui politsei nad siinsamas kinni võtab.

Kuid paistis, et rahaasjus ei ole meestel siiski enam midagi pikemalt arutada. Rein kloppis käed vastu reisi puhtaks, viipas teistele ja läks kabiini poole.

„Läheb ära!” peaaegu et hüüatas Olav.

„Ššš,” oli nüüd Mari kord teda vaikseks manitseda. Kõik tõmbasid igaks juhuks pead tagasi.

„Ja kui läheb, mis siis, meil on ju fotod.”

Valge mersu mootor käivitus vaevalisel kähinal, nagu oleks talle olnud vastumeelt ebaausal teel saadud kaupa vedada. Auto liikus paigalt ja pööras sõiduteele.

Samal ajal hakkas tänava otsast kostma mootorimüra. Ärevalt küünitasid lapsed pead, et näha – jah, see oligi politsei džiip! Kuul ja Lippus olid neid tõsiselt võtnud ning kiiresti kohale sõitnud. Nende džiip peatus valge mersu ette täpselt sel hetkel, kui tolle juht tahtis gaasi vajutada, et Tallinna-sõitu alustada.

Kuul ja Lippus tegutsesid kiiresti ja vilunult. Silmapilkselt olid nad autost väljas ja Lippus astus veoauto juurde, paludes selle juhil rooli tagant maha tulla. Vastumeelselt täitis too korralduse.

Kuul aga läks rahulikul, politseiniku kogu ametivõimu väljanäitaval sammul Silveri juurde. Sass oli juba politseidžiibi sinise värvi esimese vilksatuse peale minema jooksnud. Oma peidupaigast tundus lastele, nagu oleks ka Silver tahtnud sama teha, aga kuidas sa seda teed, kui sa parajasti omaenda poe ees seisad.

Mari tundis meeletut rahulolu ja võidurõõmu. Need tunded lõid tal üle pea, nii et tal oli lausa raske paigal püsida. Nende plaan oli õnnestunud, sajaprotsendiliselt õnnestunud! Ta oleks tahtnud rõõmust hüüda, ta tundis viivuks soovi lipata üle tänava politseinike juurde, et teenida nende poolt ehk väike tunnustav märkus ja elada välja oma võidurõõmu plaani õnnestumise üle varaste endi juuresolekul. Aga ta ei teinud seda, see oleks olnud liialt ohtlik. Suure vaevaga talitses ta ennast.

„Lähme meie Ira juurde,” ütles ta teistele. „Las läheb rattale järgi.”

„Aga...” tahtis Anton midagi öelda.

„Me oleme salaselts ja meie töö on tehtud,” ütles Mari. „Ärme lähe oma nägu näitama.”

Teised pidid sellega paratamatult nõustuma. Nad pöördusid minekule, heites poeesisele veel viimase, otsekui veenduda sooviva pilgu. Aga seal läks kõik, nagu minema pidi. Lippuse valvsa pilgu all avas Rein veoauto kastiluugi.

„Hah!” tegi Olav võidukalt.

 

Tunni aja pärast olid tädi Ira ja professor Angelo politseijaoskonnas. Samuti salaseltslased, kellel Kuul oli palunud toimiku vormistamiseks kogu lugu ära rääkida. Angelo oli kättesaadud jalgratta juba omaks tunnistanud ja kord politseinikud, kord lapsed üle külvanud terve hulga „merci”-dega. Pump oli küll kadunud, aga sellest ei hakanud Angelo mitte mingit numbrit tegema – lõppude lõpuks on see täiesti tühiasi, kui jalgratas ise kätte saadud.

Rääkisid enamasti Mari ja Olav, Kuul kuulas tähelepanelikult ja tegi märkmeid. Väga vajalikuks osutusid Mari fotoka sees olevad pildid. Silver ja Rein võisid kõigele muule vastu sudida, aga fotodele, kus nad ise kenasti peal, jalgrattad süles, ei olnud neil midagi vastu panna.

Too kolmas mees, Sass, osutus politseile nii-öelda juba vana tuttavaks Supilinna pisivargaks. Tema oli praegu küll veel kinni võtmata, kuid politsei leidis, et selle asja võib rahulikult esmase selguse saamiseni edasi lükata.

Mari rääkis kõik ausalt ära, kuidas nad olid midagi teada saanud. Viisaka tüdrukuna üritas ta ennast mitte üle tähtsustada ja osutas vajalikes kohtades hoopis Olavi tähelepanelikkusele ja julgusele. Siiski ei jäänud tema enda tähtsus kogu loos politsei eest mitte varjatuks – selle eest kandis väärika poisina hoolt Olav, kes kiitis Mari taibukust ja leidlikkust.

Täiesti ausalt, kuid siiski kiiresti üle libisedes tunnistas Mari üles ka poiste sissevedamise kauboisaabastes mehega, mis omakorda oli viinud Kuuli ja Lippuse mitteõigustatud tülitamiseni. Selle koha peal vaatas Kuul Marile muiates otsa ja pilgutas silma, nii et poisid ei näinud.

Lõpp hea, kõik hea, ütleb selle kohta vanasõna.

Ja tädi Ira, kes koos professor Angeloga samuti sealsamas istus ja seda juttu pealt kuulas, ei saanud teisiti, kui pidi jälle professori poole kummarduma ja talle kõrva sosistama, nagu hommikul: „Targad lapsed!” – „Oui,” noogutas professor. „Oui, targad, oui.”

„Aitab tänaseks,” ütles Kuul ja lükkas märkmiku eemale. „Kui mul veel mingeid küsimusi on, siis helistan. Fotoaparaadi jätaksin praegu enda kätte.”

Kõik tõusid püsti, et lahkuda.

„Igaks juhuks,” pöördus Kuul laste poole, „soovitaksin teil sellest kõigest mitte igal pool rääkida. Igaks juhuks. Tegu on siiski kurjategijatega.”

See kõlas mitte ainult nagu hoiatus, vaid ka kui kerge manitsus, Mari sai sellest aru. Ta tahtis vastata, et neil pole kavatsustki hakata igapäevaselt tegelema pättide ja varaste püüdmisega, kuid neelatas ja ütles lihtsalt: „Jah!”

 

„Ma... teen... jäätised sisse,” ütles Angelo, kui nad Herne poe ette jõudsid. Ikka seesama seltskond, kes oli istunud konstaabel Kuuli kabinetis.

Lapsed ei suutnud ennast pidada ja hakkasid itsitama. Ka tädi Ira vaatas lõbusalt Angelo poole.

„Välja ikka, välja. Teen jäätised välja. Mitte sisse – see kõlab nagu marineeriksid sa nad ära.”

„Ma teen jäätised VÄLJA,” parandas Angelo.

„Vaadake, kuidas keel külge jääb!” kiitis Ira ja tunnustas professorit: „Tubli!”

Herne pood ja tänav selle ees olid inimestest tühjad, aga Angelo lukustas jalgratta ikkagi korralikult ära ja näitas Matile, et see hoolega valvesse jääks.

„Nüüd on tavaline lukk ja haukuv lukk,” tähendas selle peale Anton.

Kui nad poodi sisenesid, pani Katrin leti taga ristsõna ja pastaka käest ning seadis ennast lahkelt ostusoovide vastuvõtmiseks valmis.

„Tere!” ütles Angelo ja näitas läti vahvlijäätiste pildi poole. „Palun kuus!”

Müüja tõmbas külmikukaane lahti ja tõstis välja kuus jäätist. Ira silmitses samal ajal lihatoodete letti.

„Veel midagi?” küsis müüja.

„Ja lastevorsti,” ütles Ira.

„Kui palju?”

Ira vaatas Mati perenaise poole. Mari kehitas tagasihoidlikult õlgu.

„Terve latt, palun,” ütles Ira.

 

Järgmisel hommikul külmkapist piima võttes langes Mari pilk külmkapi kõrval lebavale värskele ajalehele, mille isa või ema oli tööle minnes sinna jätnud. „Supilinlased aitasid tabada jalgrattavaraste jõugu,” kuulutas pealkiri selle esikaanel rasvaselt. Isegi veel rasvasemalt, kui see praeleib, mida Mari parajasti krõmpsutas.

Mari pani kohe leiva käest, sööstis ajalehe kallale ja luges artikli südame põksudes ühe hingetõmbega läbi, et näha, mida seal on öeldud varaste kinnipüüdmise kohta lähemalt, ja peaasi – mida on seal öeldud kinnipüüdjate kohta lähemalt.

Aga sellega, mida oli külmkapi kõrvalt hõiganud pealkiri, artikkel kinnipüüdmise ja kinnipüüdjate kirjeldamisel peaaegu ka piirdus. Politsei esindaja, kelleks oli loomulikult konstaabel Kuul, ütles vaid, et jõuk saadi kätte tänu tähelepanelikele Supilinna elanikele.

Peamiselt oli artiklis juttu jõugu senisest tegevusest, mis ulatus mitme aasta taha ja mille tulemusena oli oma sõiduvahendist ilma jäänud rohkem kui viissada jalgrattaomanikku.

Lisaks selgus, et viimaseks jäänud koormatäies, mille Silver oli lasknud kokku varastada ja mille Sass oli higistades Reinu autole vinnanud, leidus lausa ühe linnavalitsuse ametniku enda jalgratas. Väljendades heameelt politsei töö aadressil, lubas see ametnik senisest enam võtta tähelepanu alla kasutatud jalgrataste müügi linnas ja kogu vabariigis, sest „selle kuriteoliigi puhul on korrakaitsjate väitel märgata süvenemist”.

Aga mis kõige tähtsam – artiklit illustreerisid kolm Mari tehtud fotot! Üks oli suurelt, teised kaks väiksemalt. Autoriks oli märgitud politsei arhiiv. Artikli kõrval lisaloos andsid spetsialistid nõu, kus oma sõiduriista hoida, milline on hea lukk ja kuidas toimida varguse puhul.

Mari pani ajalehe käest ja tõmbas hinge. Eelmise päeva esmane elevus oli küll öö jooksul vaibunud, kuid nüüd oli seda rohkem võimalik mõelda, mida see kõik oli tegelikult tähendanud. Jalgrattavaraste jõuk... Rohkem kui viissada varastatud jalgratast... Tuli ka meelde, mida Kuul oli öelnud. „Tegu on siiski kurjategijatega.”

 

Pärast söömist läks Mari politseisse ja sai sealt kätte isa fotoaparaadi, millest vajalikud fotod olid välja võetud. Seejärel kutsus ta kokku Rampsu teise üldkoosoleku ja näitas kõigile ajalehte. Sadu oli seda juba lugenud, teised mitte. Õhinal neelasid poisid ja Reilika artikli ridu.

„Tähelepanelikud Supilinna elanikud...” kordas Olav, kui oli lugemise lõpetanud.

„Noh, jah,” ohkas Anton sellele justkui täienduseks.

„Ah, mis te ohkate!” leidis seevastu Reilika. „Vargad on kinni, rattad käes, lugu esikaanel – minu meelest viimase peal! Salaselts ka endiselt saladuses. Või tahtsite mingit ausammast kuhugi?”

Ei, ausammast poisid ei tahtnud.

„Salvesta need pildid Rampsu arhiivi,” ütles Mari ja ulatas Reilikale fotoka. „Juhtum üks. Ja muuda kataloog nähtamatuks.”

„Juhtum üks... Mis siis meie teine juhtum oleks?” tahtis Anton teada.

„Teine juhtum...” kordas Mari mõtlikult. „See fotokas – ma sain selle isalt tegelikult Supilinna vanade majade pildistamiseks. Ma teeks täna hea meelega mõned pildid, kui Reilika on selle tühjaks teinud. Kas me peame siis alati vargaid püüdma?”

Natuke räägiti sellest veel, aga lõpuks lepiti kokku, et tegelikult võib salaselts tegeleda kõigega. Peaasi, et see selts ikka saladuses püsib.

 

  

LÕPP