RAMPS JA ORANĊ½ JALGRATAS

Mika Keränen

 

 

   

     

SEITSE

 

       

         Hommikul ärkas Mari täpselt üks minut enne äratuskella helinat. Ta kustutas äratuse ja pani ruttu padja-teki-lina kokku, et ema ei hakkaks segamini jäetud voodi pärast jälle pahandama. Siis pesi ta vannitoas nägu ja hambaid ning ruttas Matiga välja. Koer vaatas Mari poole, silmis ilmselgelt ootusärev pilk: kas läheb täna jälle jooksmiseks? Aga paistis, et esialgu ei lähe.

Tüdruk meelitas Mati teeküpsistega hoopis eemale varjulisse õuesoppi, kus nukral ilmel seisis paat, present sabaotsa ehk ahtri taha muru peale hunnikusse tõmmatud. Peipsile ei sõideta selle paadiga veel niipea. Igatahes mitte enne, kui augud paadikeres on parandatud, parem oleks! Mõnikord mõtles Mari küll, et tore oleks sellega mööda Emajõge sõita, aga praegu polnud tal sellest sooja ega külma. Ta veendus hoopis, et ligi kümme meetrit pikk, niinimetatud lappaja tüüpi paat istub kindlalt oma tugedel. Puupakk, mille pealt sai üle reelingu pardale astuda, oli ka alles.

„Jää siia! Jälgi, et võõraid ei tule!” käskis Mari koera ning ronis seejärel mahlapurgi ja teeküpsistega üles.

Naabermajas polnud küll lapsi kodus, aga tont seda teab, kellele võib pähe tulla hakata just täna neid jälitama ja luurama. Kabiin põhimõtteliselt salaseltsi koosoleku pidamiseks täiesti sobis. Suurem osa õuest paistis hästi silma ja lähenejaid oli juba kaugelt märgata. Osavamate hiilijate jaoks aga oli, nagu juba öeldud, valvepostile pandud Mati. Niisiis olid kõik ettevaatusabinõud kasutusele võetud.

Mari võttis taskust isa digifotoka ja pani selle hoolikalt kabiinis akna serva peale. Tasse on ka vaja, tuli talle meelde. Kööki tagasi minnes kõndis talle poole tee peal õues vastu Reilika.

„Tere!” hüüdis Reilika. „Vaata, mis ma tõin!” näitas ta korvitäit maasikaid.

„Lahe! Vii need üles, ma toon kohe tassid,” ütles Mari ja tõttas köögi poole. Reilika astus paadi pardale ja saatis sealt pilgu ümberringi, nagu silmitseks laia ulgumerd.

Juba tuli Mari tasside ja laudlinaga tagasi. Koos temaga astusid õuele Olav ja Anton.

„Mereröövlid!” hõikas Reilika paadist poisse nähes.

„Tsäu!” tervitasid poisid.

„Kus Mati on?” küsis Olav.

Kuuldes oma nime, jooksis Mati poiste juurde ja nuusutas hoolega Olavil käes olevat kilekotti.

„Astuge pardale,” ütles Mari poistele ja tegi ise sedasama, tassid sangapidi sõrmede vahel kõlksumas.

Anton järgnes talle. „Kohe,” ütles Olav ja võttis kotist välja jupi vorsti. Mati silmad lõid isukalt põlema nagu taskulambipirnid, ta limpsas keelt ja haugatas lühidalt. Koerte keeles tähendab see: „Ahah, seda ma arvasingi – vorst! Kas mina ka saan?”

„Ole lahke, tubli kutsu,” ütles Olav ja andis kogu vorstijupi Matile, kes krabas kingituse ja sättis ennast sellega varem kättenäidatud kohale paadipukkide alla valvesse.

„Noh, tere, kapten!” ütles Olav Marile, kui temagi oli pardale jõudnud.

Neli salaseltslast seadsid ennast kabiinis sisse.

„Ootame Sadu ka ära,” ütles Reilika.

„Mhühüh,” noogutas Mari ja heitis üle õue kontrolliva pilgu. „Aga kas te mõtlesite midagi välja?” küsis ta siis.

„Ega eriti ei mõelnud,” vastas Olav.

„Ei mõelnud jah,” lisas Anton. „Mõtlesime, et kas üldse on mõtet pingutada. Mis me ikka selle pätiga saame ette võtta?”

„Et kas üldse on mõtet seda seltsi teha?” jätkas Olav.

Selliste mõtteavalduste peale Mari alguses lausa jahmus. Ta tahtis küsida, kas poisid tõesti annavad nii kergesti alla, aga ta ei jõudnud seda teha, sest samal ajal jooksis Sadu paadi juurde.

„Mul on nimi salaseltsile!” hõikas ta rõõmsalt.

„Mis sa karjud seal!” pahandas Reilika ja vaatas ringi. „Tahad seda tervele maailmale pasundada või?”

„Oh!” tegi Sadu ehmunult. „Vabandust.”

„Ega keegi sind ei jälitanud?” küsis Mari.

„Mind? Miks?” ei saanud Sadu aru.

„Seepärast, et siin on salaseltsi koosolek. Ehk salakoosolek. Ja seepärast peab eriti ettevaatlik olema. Kui meist teada saadakse, siis on varsti kogu Supilinn siin.”

Sadu astus paati.

„Kui salaseltsi koosolek on salakoosolek, siis järelikult maasikad, mida sellel koosolekul pakutakse, on salamaasikad,” leidis alati taibukas Reilika. „Ja Maril on salaõunamahla ja salaküpsiseid. Laske hea maitsta!”

Ta jagas suupisted välja.

Nii nad sõid salamaasikaid ja salaküpsiseid ning leidsid, et need on palju paremad tavalistest maasikatest ja küpsistest.

Mari tõstis igaühe ette tassi ja valas neisse õunamahla.

„Ja me joome seda salaõunamahla salatassidest!” naeris Olav.

„Niisiis, kõik on kohal, alustame koosolekut,” muutus Mari jälle asjalikumaks. „Olav ja Anton ütlesid, et nad ei mõelnud midagi välja...”

Anton tahtis vahele segada, aga Mari jätkas kähku: „...see tähendab, midagi sellist, millest võiks ratta kättesaamisel kasu olla.” Ta pidas pausi. „Aga minule tuli küll üks mõte.”

Ta tegi teise pausi, seekord dramaatilisema – nagu oli näinud tehtavat krimisarjades enne kaalukate sõnade väljaütlemist.

„Kas see on seotud selle digikaga?” küsis Olav.

„Tähelepanelik, nagu alati,” tunnustas Mari. „See tähendab, peaaegu alati.” Ta võttis lonksu mahla ja tema pilk langes Sadule. „Aga enne kuulame Sadut. Sa enne hüüdsid, et...?” pöördus ta viimasena tulnud salaseltslase poole.

„Jah, ma mõtlesin salaseltsi nime välja!” teatas Sadu rahulolevalt.

„Nii? Mis see siis on?” uurisid teised.

„Ramps.”

Ülejäänud neli salaseltslast vaatasid Sadut paar hetke suurte silmadega. Ei, see polnud hoopis see nimi, mille nemad oleksid esimese hooga salaseltsile pannud.

„Ramps?” kordas Mari, nagu veendudes, kas ta kõrvad kuulsid õigesti.

„Ramps.”

„Mis see tähendab?” tahtis Anton teada.

„Ramps nagu raamatukogu, nagu mu ema ütleb.”

„See on...” otsis Mari sõnu, et mitte Sadut riivata, „natuke imelik nimi. Miks mitte näiteks Supilinna Meisterdetektiivid?”

Mari näide oli ausalt öeldes see variant, mille ta ise oli hommikul ärgates välja mõelnud.

Sadu tutvustas teistele oma eelmise õhtu mõttekäiku.

„Selline nimi ei ole minu meelest õige, sest siis on kõigile kohe teada, et see on salaselts. Salaseltsi nimi peaks olema just selline, et kui sa ütled, et lähed sinna, siis keegi ei saa aru, et sa lähed salaseltsi.”

Keegi ei öelnud ikka midagi.

„Näiteks hea nimi salaseltsile oleks Pood või Kodu,” jätkas Sadu seletamist. „Kui me ütleme, et lähme Koju, siis ei saa keegi aru, et me ei lähe mitte koju, vaid salaseltsi. Aga halb on siis asja juures muidugi see, et kui sa tahad tõesti koju minna, siis ei saa ülejäänud salaseltsi liikmed sellest aru. Aga kui me ütleme teiste inimeste kuuldes, et lähme Rampsu, siis ei arvata midagi või arvatakse, et me tahame raamatukokku minna. Ja keegi ei kahtlusta midagi.”

„Buh,” tegi Reilika selle pika jutu peale mõtlikult. „Noh... Või mis teised arvavad?”

Mari kehitas õlgu. „Vist jah,” nõustus ta. „Võib-olla tõesti oleks selline mitte midagi ütlev nimi parem.”

„Minu meelest on Ramps hea nimi!” kuulutas Olav järsku otsustavalt. „Mulle meeldib!”

Anton noogutas. „Ramps!” ütles ta toonil, nagu oleks sellega teema lõpetatuks kuulutanud. Mari ohkas, nii et teised ei märganud, ja jättis mõttes Supilinna Meisterdetektiividega hüvasti.

„Kas nüüd ongi nii, et kui keegi meist ütleb, et lähme Rampsu, siis kappame siia?” küsis Reilika.

„Jah,” ütles Mari. „Aga lepime kokku, et me mitte kellelegi sellest seltsist ei räägi. Ja sellest, mis me siin räägime. Üldse – oma seltsi asjadest.”

„Loomulikult,” ütles Olav.

„Jah,” ütles Reilika.

„Isegi emale ja isale,” lisas Mari.

„Ammugi mitte emale ja isale,” lubas Anton.

„Nii ei saa!” vaidles Sadu.

„Hästi, teeme nii, et emale ja isale võib öelda, kui nad väga kahtlase pilguga vaatama hakkavad. Lõppude lõpuks, teadku parem, et oleme salaseltsis, kui et arvavad, et me siin suitsu ja viina teeme.”

„Jah,” oli Sadu sellega päri.

„Aga vaadake, et te neid ära ei hirmuta. Ei ole vaja öelda, et me oleme politsei abirühm või midagi sellist!” pani Mari südamele. Teised noogutasid nõusolevalt – ega nad rumalad polnud.

Olav võttis korvist kõige suurema maasika, mille leidis, ja pöördus siis asjalikul ilmel Mari poole.

„Sul pidi mingi plaan olema.”

„Plaan on selline, et pildistame neid pätte koos jalgrattaga. Kui meil on foto, siis peab Kuul meid uskuma.”

„See on hea mõte,” ütles Olav. „Aga selleks on head peidukohta vaja.”

„Kindlasti me leiame sealt lähedalt mõne hea koha. Seal olid mingid põõsad...” Mari kortsutas kulme, püüdes meenutada.

„Need ei sobi, need on liiga kaugel,” ütles Olav. „Sealt ei võta selle digikaga midagi välja. Peab lähemale minema. Kuskile teisele poole tänavat, siis jääb paremini peale.”

„Seal teisel pool oli mingi maja ja mingi müür,” meenutas Reilika. „Sealt peaks suumiga vabalt välja võtma.”

Selle lahenduse juurde jäädigi.

„Kas sa seda ikka kasutada oskad?” küsis Anton fotokale osutades.

„Kasutada...” kordas Mari justkui omaette rääkides, võttis aparaadi, lülitas selle tööle, tõstis ilma hoiatamata Antoni poole ja vajutas nupule. Plõks! – tegi aparaat vaikselt. Siis vajutas Mari teist nuppu ja suskas aparaadi ekraani, millelt vaatas vastu ammuli suuga poisinägu, Antonile otse nina alla.

„Tuleb tuttav ette? Äkki oled sellist lausa peeglist näinud?”

Teised naersid, Anton mühatas. Lahtise suuga Antoni pilt meeldis kõigile, ehkki polnud nii väikese vahemaa tagant kõige teravam välja tulnud. See otsustati panna Rampsu arhiivi, mille Reilika lubas oma vanemate arvutisse luua.

„Ma tahan ka pildistada!” ütles Olav ja nõudis fotoka enda kätte. Tulemuseks olid Antoni portreest sugugi mitte halvemad portreed Marist ja Reilikast.

Salaseltslaste kära ja hüüded paisusid pildistades nii suureks, et isegi Mati hakkas paadi all huvi tundma, mis üleval tehakse, ja haugatas nõudlikult, et teda teiste juurde lastaks.

„Nii,” ütles siis Mari ja võttis fotoka jälle tagasi. „Nüüd, kui me oleme ka ümbruskonna raskemad magajad ilusti üles äratanud, jätkame salaseltsi koosolekut. Kuss!” See viimane oli mõeldud Matile.

Koosolekust osavõtjate ridades taastus kord ja distsipliin. Mati jäi ka tasa ja otsis tegevust vorstilati viimaste riismete juurest.

„Mis me siis teeme, kui pildid käes?” küsis Olav. „Kohe politseisse?”

„Jah, kohe,” noogutas Mari.

„Ja siis politsei tuleb ja teeb oma tööd,” sõnas Reilika kokkuvõtvalt.

„Muidugi, sel juhul peab päris kiire olema, et koorem enne ära ei läheks. Äkki saab autonumbrit ka pildistada,” arutles Anton.

„Jah,” ütles Mari. „See oleks ka hea.”

Tekkis paar hetke vaikust. Kellelgi ei olnud enam küsimusi, kõik tundus selge olevat.

„Minu poolest on koosolek lõppenud,” ütles siis Mari.

„Mis kell ja kus me õhtul kokku saame?” küsis Olav veel.

„Pakun, et saame kokku natuke enne viite seal Silveri poe lähedal, näiteks,” ütles Mari.

„Me võiks siiski enne siin Supilinnas kokku saada,” arvas Olav. „Ma ei tahaks Leo ja nende teiste tüüpidega kokku sattuda, kui Matit ei ole.”

„Hästi, siis pool viis Marja treppide all,” ütles Mari.

„Sobib,” noogutas Olav pead ja muutis kõneainet. „Me lähme Antoniga vist ujuma, mis teie teete?”

„Ma lähen tädi Irale külla. Tahaks näha, kuidas tal selle professoriga läheb,” muigas Mari.

„Neil läheb hästi, nad on väga kuum paar! Eile õhtul oli neid jõe ääres kahekesi kõndimas nähtud,” teadis Reilika.

„See professor peaks küll neile pättidele natuke ka tänulik olema,” leidis Olav. „Tänu neile ta ju tädi Iraga kohtuski.”

„Nii et mina ja Reilika lähme tädi Irale külla. Kas sa tuled ka?” pöördus Mari Sadu poole.

„Jah,” vastas see.

Mari pakkis ülejäänud küpsised kokku, võttis tühjaks joodud mahlapurgi ja astus ees paadist välja, kuiva maa peale. Teised järgnesid talle. All oli Mati juba ammu vorstiga ühele poole saanud ja vaatas nüüd salaseltslasi natuke laisa moega, nagu ei tahaks hetkel midagi muud, kui põõsa alla magama heita. Aga Mari käskluse peale oli ta siiski kraps! kõigil oma neljal jalal ja jooksis perenaise juurde.

 „Päris uhke Ramps meil,” ütles Olav möödaminnes Sadule, kes oli nime väljamõtlemisega saanud tublisti enesekindlust ja tundis ennast hulga rohkem salaseltsi liikmena kui enne.

„On jah!” noogutas Anton rahulolevalt ja viskas selle kinnituseks suure kivi Emajõkke, mis laius Mari kodumaja ees.

„Parim nimi!” lisas Mari hetke pärast. Tal polnud ka enam karvavõrdki kahju, et tema nimi jäi valimata. Ramps on tõesti kaval nimi.

„Õhtul siis näeme, Marja treppide juures pool viis!” kordas Olav tegevusplaani esimese etapi üle, kui poiste tee pöördus Emajõe suplusranna poole viivale paplialleele ja tüdrukute oma põiki üle tühermaa Oa tänava suunas.

„Jah. Tšäu,” vastas Mari.

 

Kui tüdrukud jõudsid tädi Ira majani, nägid nad aias professor Angelot väikse laua taga hoolega ajalehte lugevat. Nad läksid väravast sisse ja kõndisid vaikselt mehe juurde. Too oli ajalehega nii ametis, et ei pannud lapsi tähelegi.

„Tere, professor Angelo!” hüüdis Mari.

„Tere-tere!” vastas professor, igati prantsuspäraselt r-i põristades.

„Tere!” tervitas ta eraldi Matit, kes nuusutas hoolega Angelo jalgu, mis olid mõnusa koha leidnud tädi Ira roosades tuhvlites.

„Oi, te oskate juba nii hästi eesti keelt,” tunnustas Mari.

„Nattukke,” vastas Angelo, ja loetles, pisut küll raskelt, aga täiesti arusaadavalt, mõningaid igapäevaelus vajalikke sõnu ja väljendeid, nagu „aitäh”, „palun”, „nägemist”, „minu nimi on Angelo” ja „vabandust, kus on bussijaam?”. Tüdrukud olid üllatunud: kaks päeva Tartus ja eesti keel juba tuleb!

Majast astus tõtakal sammul aeda tädi Ira, hoides kahe käega suurt pannkooke täis taldrikut.

„Tere, lapsed! Tahate ka pannkooki? Istuge siis ka maha.” Ta pani taldriku keset lauda ja läks majja tagasi, ilmselt söömisetaldrikuid, moosi ja nuge-kahvleid tooma.

Tüdrukud istusid laua äärde. Pannkoogid olid kuumad ja aurasid. Sadu nuhutas neid viisakast kaugusest, silmad kinni. Pannkoogid suvehommikul, mis võiks olla imelisem, mõtles ta. Ei, siiski – küpseõunad sügisõhtus. Mm!

Mari ja Reilika seevastu silmitsesid põhjalikult ja huviga professorit. Maril oli nüüd esimene võimalus teda rahulikult vaadata, teised nägid teda üldse esimest korda.

Angelol oli hästi suur nina ja üsna suur lõug. Silmad olid tal põhjatu-tumedad, umbes nagu Matil – kui nüüd inimese silmi saab üldse koera silmadega võrrelda. Seetõttu oli Mari meelest veidi kummaline talle otse silma vaadata. Sellest hoolimata paistis Angelo olevat tore ja rõõmsameelne isik. See ilmnes juba kas või sellest, et hoolimata eelmisel päeval oma jalgrattast ilmajäämisest ei olnud ta praegu, teisel pool neid isuäratavalt auravaid pannkooke, üldsegi mitte tige, närvis või mossis, vaid igati suvepäevahommikune, rahulik ja pisut nagu äraolev.

Seljas olid Angelol umbes samasugused dressid, nagu armastas kanda ka Mari isa. Kuid erinevalt Mari isast ei paistnud belglane midagi imelikku leidvat sportliku riietuse ühitamises tädi Ira roosade puhv-tuhvlitega. Millegipärast oli Maril loetud raamatute ja nähtud filmide põhjal jäänud professoritest teistsugune ettekujutus – et nad on väikest kasvu vanad mehed, hallide juuste, pika habeme ja suurte prillidega, alati korralikult ülikonnas, pintsaku taskust sulepea ots välja vaatamas, või siis lausa valge laborikittel seljas... Aga Angelo ei olnud küll mitte midagi niisugust.

Ira tõigi pannkookide juurde viis väiksemat taldrikut, noad-kahvlid ja moosipurgi. Kõik tõstsid endale koogi ette, katsid selle moosiga ja lasid hea maitsta. Ira vaatas Angelot ja lapsi rahulolevalt. Koogid maitsevad – see on hea! Aga kõige rohkem saatis ta pilke siiski Angelo poole.

„Kuidas elu siis ka läheb?” küsis tädi Ira Marilt, endale samal ajal teist kooki ette tõstes.

„Hästi,” andis Mari vastuse, nagu selle küsimuse esitaja veidigi peenemas seltskonnas tavaliselt ikka saab. Mari lisas sellele siiski veel salapärase naeratuse.

„Ja kuidas jalgratta tagaajamise mäng edeneb?” jätkas tädi Ira küsitlemist. „Kas olete varga juba kätte saanud?”

„Täna saame kätte,” ütles Sadu.

„Ah soo,” tegi Ira kaasaelavat nägu. „Jaa, detektiivimäng on põnev mäng, mäletan seda omast ajast...”

„Ega me...” tahtis Sadu protestida, kui nägi, et tädi Ira tema sõnu krammi võrragi tõsiselt ei võta, aga Mari andis talle silmadega märku, et jätku olla.

Mari kartis seda enesestmõistetavat kartust, et kui tädi Ira nende tegelikest plaanidest aimu saab, siis alarmeerib ta salaseltslaste emasid ja järgneb rida ebameeldivaid jutuajamisi teemal mäng, tegelikkus ja filmide kahjulikud mõjud. Aga seda nad juba teadsid – ega nad rumalad ei olnud. Ettevaatamatud ammugi mitte. Niisiis oli targem püsida kokkulepitud tegevuskavas, mis ei sisaldanud tulistamist, tagaajamist ja ei tea mida kõike veel, vaid ainult natuke vaikset luuramist.

„Meie lähme homme Viljandisse, folgile,” tähendas tädi Ira pilguga Angelole osutades. „Seepärast ta ju Eestisse tuligi – ja kuidas siis nii, et jääb nägemata!”

Tüdrukud vaatasid õnnelikult sädistavat tädi ja vaikselt muhelevat onu ning mõtlesid siis, et peaks vist minema hakkama.

„Lähme käime ka täna korra vees ära,” tegi Reilika ettepaneku.

„Jah,” olid teised nõus ja kolmik ajas ennast aiatoolidest püsti. Nad tänasid tädi Irat kookide eest ning soovisid talle ja Angelole head päeva.

„Homme hommikul on professori ratas siin hoovis!” hõikas Mari veel värava juurest, üks jalg aias, teine tänaval. Siis kolksatas värav kinni.

Ira naeratas kaugenevaid tüdrukuid vaadates mõtlikult ja tähendas Angelole: „Targad lapsed!”


                                                                                                            Jätkub