RAMPS JA ORANŽ JALGRATAS

Mika Keränen

 

 

   

     

KUUS

 

       

        Palavast päevast oli saanud mahe suveõhtu. Lapsed istusid tühjas Tihase aias, kuhu nad olid tulnud vaatama, ega isad-emad ei kavatse seal juhuslikult üht väikest aiapidu maha pidada. Aga näis, et sel õhtul neil seda siiski plaanis ei ole. Naabrinaine, kes sidus pojengidele tugesid, teadis koguni öelda, et Tihased on veel terve nädala maal.

Kirjandusmuuseumi arhivaari Argo Tihase aed oli hirmus suur ja seda ümbritses vähemalt sada meetrit plankaeda, mida kunagi ei jõutud ära värvida. See oli aga ainult tore, arvasid lapsed, sest aiavärvimispidu oli nende jaoks üks Supilinna suurimaid suveüritusi. Juba viiendat aastat järjest.

Aias oli ka väike mänguplats. Seal Olav, Anton, Mari, Reilika ja Sadu – aga ärgem unustagem ka Matit – praegu istusidki, et arutada läbi kõik, mis päeva jooksul oli juhtunud. Olav rääkis teistele õhinal Silverist, Sassist ja autojuhist nimega Rein, kes pidi järgmisel päeval varastatud jalgratastele järele tulema.

„Väga põnev!” ütles Reilika, kui Olav oli oma jutu lõpetanud.

„Mina natuke kardan,” tunnistas Sadu. „Mina küll ei tahaks enam sinna Tähtverre minna.”

„Ära karda!” lohutas Mari teda. „Koos Matiga ei juhtu meile midagi, on ju? Nii et ära karda.”

„Noh... jah...” ohkas Sadu vaid napilt ja heitis kerge pilgu Matile, kes Mari kõrval rohututte nuuskis.

Mari vaatas ka Matit ja jäi mõttesse. Paistis, et kõik mõtlesid. Lähedal asuva puu okstest vurtsatas lendu üks suur tume lind. Mari vaatas korraks sinnapoole, langetas siis silmad jälle jalge ette maha, tonksas jalaga eelmisest sügisest pärit kapsajuurikat ja krimpsutas huuli.

„Peaks sellest kõigest politseile teatama,” ütles ta siis.

„Peaks jah,” ütles Olav. „Aga kuidas me seda teeme? Nad ju ei usu meid enam.”

„Miks sa arvad, et ei usu?” küsis Mari.

„Noh, Kuul ju käskis meil uurimisest eemale hoida. Vaevalt ta meid enam kuulab,” vastas Anton.

Mari hingas sügavalt sisse ja välja.

„Peame siis neile näitama, et meil on seekord õigus,” ütles ta.

„Aga kuidas me seda teeme?” küsis Reilika.

Mari mõtles jälle pingsalt. Teised mõtlesid ka. Võib-olla ainult Sadu ei mõelnud midagi. Ta oli päeva sündmustest ja kogu sellest ringijooksmisest juba nii väsinud, et mõte ei olnud enam nõus rändama kaugemale, kui pehme kodune diivan.

„Ma ei tea,” ütles Olav. „Aga igatahes tuleb see ratta-asi homme ära lahendada. Aega on kuni kella viieni.”

Mari ajas ennast rohkem sirgu ja teatas: „Ärme tee täna enam midagi. Õhtu on juba käes. Arutame hommikul seda asja uuesti.”

„Jah,” toetas Olav. „Puhanud peaga.”

„Kus me hommikul kokku saame?” küsis Anton.

„Saame minu juures,” pakkus Mari. „Paadis. Peame seal ühe koosoleku.”

„Okei,” ütles Olav. Anton ümises nõusolevalt. Reilika noogutas pead, et sobib temalegi. Sadu sirutas jalad ette välja ja tundis, et õhk on hakanud jahedamaks minema.

„Tulge siis kella üheksaks. Meil peaks midagi head süüa ka olema.”

„Ma toon Matile vorsti. Ta oli täna nii... tubli,” ütles Olav.

„Aga pidage meeles, et ärme kellelegi midagi räägi. Eriti vanematele,” pani Mari teistele südamele.

„Mhühüh, see on saladus,” ütles Reilika.

„See on siis nagu mingi salaselts?” küsis Anton.

„Miks mitte,” vastas Mari pikemalt mõtlemata. Alles pärast seda, kui ta oli need sõnad lausunud, hakkas ta sõbra küsimuse peale lähemalt mõtlema.

Tõepoolest, sellel hetkel mõistsid nad kõik, et sellega, millega nad tegelevad, on kõige parem ja õigem tegeleda koos. Nad olid ju niikuinii sõbrad ja saatsid oma päevi üksteise seltsis mööda, mispärast siis nüüdki teisiti toimida? Koos tegutsemise kasulikkust oli eriti näidanud äsjane ebameeldiv juhtum Tähtvere kaakidega.

Mari vaatas küsivalt tüdrukute poole. „Lahe,” kostis Reilika. Sadu noogutas. Siis keeras Mari pea Olavi ja Antoni poole. Need paistsid ka nõus olevat.

„Hea mõte,” kinnitas Olav. Tal oli sisimas väga hea meel, et tüdrukud tema ja Antoni jälle kampa võtsid. Hakkamata näiteks nina peale viskama seda, et poisid olid alguses, kui nad olid konstaabel Kuulilt saanud volituse hakata jalgratast otsima, Mari ise ebaviisakalt kuu peale saatnud. Rääkimata sellest, et nad ei olnud ka pärast esimest äraleppimist ikkagi sõna pidanud ja olid jätnud tüdrukutele helistamata, kui Sass jalgrattaga Herne tänava hoovist lahkus. Mõni kiuslikum või uhkustavam tüdruk oleks pärast selliseid asju terve nädala, halvemal juhul lausa pool suve poiste kallal norinud ja võtnud, aga Mari tegi näo, nagu ei olekski kõike seda olnud. Olav oli Marile selle eest väga tänulik.

Aga Olav ei teadnud, et ka Mari tundis ennast süüdlaslikult. Tüdruku mõtetes keerles see, et just tema oli koos Reilika ja Saduga saatnud poisid selle kauboi juurde. Ja sedagi mõistis Mari, et kui poleks olnud seda eksitavat infot, oleks praegu kõik palju lihtsam – nad võiksid minna otseteed konstaabel Kuuli juurde ja talle ette kanda kõik, mis nad päeva jooksul teada olid saanud. Aga praegu ei võtnud Kuul neid enam tõsiselt – ja kelle süü see oli? Mari oli tark tüdruk ja mõistis, et see oli eelkõige tema ja ei kellegi teise süü.

„Teeme salaseltsi,” ütles Olav.

„Teeme,” kinnitas veel Mari.

Sellele järgnes pidulik ja vandenõulaslik paus.

„Kas me lähme sööme nüüd natuke jäätist?” tegi siis Anton teist juttu.

„Kuule, liiga hilja on juba. Ma pean varsti kodus olema,” ütles Mari. Tema vanemad kippusid kõige rohkem kella jälgima. Sadu vaatas ammu unise pilguga ringi. Jaa, neljas poeskäik pidi täna küll ära jääma!

„Homme,” ütles Olav vennale. Ja pöördus siis Mari poole: „Aga mis meie salaseltsi nimeks saab? Sellel peaks ikka mingi nimi ka olema.”

„Ma ei tea, mul ei tule praegu midagi pähe. Aga midagi head võiks olla küll.”

„Ma pean hakkama tasapisi kodu poole minema,” ütles Reilika. „Äkki me teeks nii, et see jääb meile kodus välja mõelda?”

Sellega olid kõik nõus. Jutud selleks korraks räägitud ja nõupidamine maha peetud, seadsid poisid sammud Meloni tänava poole, Reilika ja Sadu hakkasid minema Lepiku tänava suunas, kus nad elasid kõrvuti majades, ja Mari koos Matiga hakkas astuma sinna, kuhu jäi Emajõe tänav.

„Tead, sa olid ilmatuma vapper koer täna!” kiitis Mari tee peal Matit. „Kahju, et ma ei saa sellest isale ja emale rääkida. Või, noh, kui rattavaras käes on, võib-olla siis saab.”

 

Kui ta koju jõudis ja Mati rihma otsast lahti laskis, tormas koer kööki ja viskas ennast laua alla pikali. Mari pesi vannitoas käed ära ja läks ka kööki. Ema ei küsinud midagi ega hakanud isegi mitte kellatundmisest rääkima, soojendas vaid Marile taldrikutäie kanasuppi ja kiitis suures toas isale seda imepärast värsket suveõhku, mis on Marile söögiisu tagasi toonud.

Mari sõi taldriku isukalt tühjaks ja tõstis endale veel. Supp oli tõepoolest imemaitsev, suured rasvamullid peal ja hõrgud kanalihatükid sees. Söömise lõpetanud, pani ta nõud kraanikaussi, piima ja või külmkappi ning läks isa juurde, kes lösutas teises toas diivanil ja vaatas telekast uudiseid.

„Issi,” alustas Mari täpselt selle tooniga, millega väiksed tüdrukud isadele ikka oma palveid esitavad. „Kas ma võin homme paadi peal piknikku teha?”

„Ikka võid. Kellega te seda seal teete?” vastas isa, pööramata pilku teleekraanilt. Parajasti oli uudistes juttu sellest, et suvised teeremondid võtavad plaanitust kauem aega ja isa ootas sobivat hetke, et teleka ees valjult oma pahameelt avaldada.

„Reilika ja Saduga. Ja Anton ja Olav tulevad ka. Ma arvan, et me tahaksime edaspidi ka seal olla.”

„Eks te siis olge. Aga olge ettevaatlikud ja vaadake, et te alla ei kuku.”

„Ei kuku,” lubas Mari.

„Äkki teete siis selle veel korda ka?” sekkus vestlusse ema.

Isa surus pilgu eriti süüvivalt telekasse, nagu alati, kui ema talle tegemata töid meelde tuletas või muudel ebamugavatel teemadel juttu tegi.

Paat oli õrn teema. Isa oli selle ühelt internetioksjonilt leidnud, sellest paugupealt vaimustusse sattunud ja selle sümboolse summa eest endale soetanud. Aga nagu niisuguste asjadega tihtipeale juhtub, oli ka see paat pärast esimese elevuse vaibumist aianurka presendi alla seisma ununenud. Nüüd seisis see seal juba mitmendat aastat.

Iseenesest polnud paadil häda midagi. See oli ilus tõrvatud Peipsi kalurite paat, millel oli lausa kabiin. Ainult vajanuks veidi üles vuntsimist, ehk peenemalt öeldes – restaureerimist. Siis oleks sellega kõlvanud vabalt kas või jälle Peipsile sõita. Millal aga isal on aega ja tahtmist seda tööd ette võtta, ei teadnud keegi.

Seni tuli aegunäinud meresõiduvahendiga aianurgas leppida, ja loomulikult ei saa öelda, et selle seisukord seal presendi all seistes oleks iseenesest paremuse suunas muutunud. Ja sama loomulik on seegi, et emadele, kes teadupärast on ilu ja korra küsimustes tundlikumad kui isad, ei saa niisugune vaatepilt lõpmatuseni meeldida. Maril aga polnud selle vaatepildi vastu midagi, sest suvel sai presendi maha võtta ja paadis sõpradega mõnusalt aega veeta, näiteks piknikut pidada.

Kuna isa näis keskenduvat ekraanil toimuvale ja paadijuttu omalt poolt edasi ei arendanud, andis ema alla ja lausus hoopis: „Aga tore, et mängite vahel ka koos poistega.”

„Ma lubasin neile midagi head ka pakkuda. Kas meil on küpsiseid või midagi?” küsis Mari.

„Vaatame hommikul,” ütles ema.

„Aga me teemegi pikniku kohe hommikul.”

„Hommikul? Mispärast hommikul?” küsis ema hämmastunult.

„Meil on homme lihtsalt palju asju ajada,” seletas Mari kiiresti.

„Mis asju te üldse ajate?” küsis ema uudishimulikuks muutudes ja veidi isegi kahtlustavalt.

„Ma ei saa rääkida, see on saladus,” vastas Mari.

„Ah soo,” tegi ema. „Sahvris on purgitäis õunamahla ja kapis on teeküpsiseid. Kas sellest piisab?”

„Väga hästi! Aitäh!” vastas Mari. Ta oli rõõmus, et ema teda edasi ei pinninud. Mõttes lubas ta emale selle eest hea tüdruk olla ja tõesti mitte mingeid pahandusi teha.

 

Voodis ei saanud Mari und. Ta lebas selili ja vaatas lage, keeras siis külili ja vaatas seina ning heitis lõpuks kõhuli ja surus nina sügavale padja sisse. Siis tegi ta kõike sedasama uuesti ja uuesti. Ta keeras padja ühe külje pealt teise peale ja tagasi ning tõmbas teki kord endale peale, kord lükkas peaaegu voodist maha. Kuid mitte üks tark mõte ei tulnud talle pähe.

Väljas oli nii pime, kui pime saab suveöö Eestis üldse olla. Praokil aknast oli kosta, kuidas õllevabriku masinavärk hakkas undama oma lärmakat undamist. Mõne aja pärast jäi see vait, aga Mari vaid mõtles: detektiivitöö ei olegi nii lihtne ja tore, nagu paistab. Mingi võimalus peab olema politseid veenda... Kuul on laste peale pahane, selge see, lapsed eksitasid nad ära. Samas, ilma politseita nad Silveriga hakkama ei saa.

Järgnes pikk aga-aa, millele järgnes pikk möhö-öö... Mari lihtsalt ei saanud magama jääda, enne kui ta on leidnud olukorrale lahenduse. Küll oleks vahva, kui me pätid kätte saaksime, mõtles ta. Võib-olla ilmuks meist siis koguni lugu ajalehes. Selline, kus on pilt juures. Mati ka peal. Pilt? Oot-oot. Kui meil oleks jalgrattast pilt, siis peaks Kuul meid uskuma. Ja pildi saaks teha homme, kui jalgratas ära viiakse. Ja kui pilt käes, saaks kohe politseisse helistada. Täpselt nii! Aga millega seda pilti teha? Moblaga plõksida? Ei saa, jääb liiga halb ja udune. Suurelt kauguselt ei ole isegi seda näha, kas on oranž või kollane.

Mari hüppas voodist välja ja jooksis alla esimesele korrusele. Isa oli õnneks ikka veel üleval ja vaatas telekat.

„Kuule,” ütles Mari.

Isa keeras üllatunult pead.

„Noh, mis on, miks sa ei maga?”

„Mul oleks vaja homseks fotokat, palun.”

„Miks sul seda vaja läheb?”

„Ma tahan pildistada Supilinna puumaju,” ütles Mari, mõeldes endamisi, et see põhjendus peaks küll isale meelt mööda olema. „Ja muid asju ka,” lisas ta igaks juhuks.

„Noh, siis küll,” noogutaski isa nõusolevalt pead.

Supilinna majad olid tõesti Mari isale väga meelt mööda. Ta kogus vanu fotosid ja pilte Supilinnast, aga vahel võttis ka ise fotoka kätte ja tõttas mõnda kaunimat trepinurka või katuseviilu aparaadi pildiotsijasse mahutama. Mõnest Supilinna majast oli tema kogus lausa poole sajandi vanuseid fotosid, mida ta armastas külalistele näidata ja hoogsate käeliigutuste saatel seletada, kuidas tol kaugel ajal nägi see maja välja palju parem kui nüüd, ja kuidas vanadele puumajadele plastikakende panemine tuleks ihunuhtluse ähvardusel ära keelata. Ema arvates oli isa hobi üks veider tegevus ja aja raiskamine, aga selle arvamusega oli tema kindlas vähemuses.

„Tänks,” ütles Mari.

„Aitäh või tänan, aga mitte tänks,” noomis isa. „Räägime ikka eesti keeles.”

See oli isa teine veidrus. Igas võimalikus ja võimatus olukorras tuli kasutada tema meelest eesti keelt. Aga ega Mari isa polnud väga teistmoodi kui näiteks Sadu isa, kes ei sallinud silma otsaski mobiile. Ükskord rääkis ta lastele pikalt, et mobiil on väga halb, sest inimeste telepaatiavõime kaob. Ehk siis võime edastada oma mõtteid teisele inimesele ilma suud lahti tegemata.

„Aitäh,” ütles Mari viisakalt ja võttis kapist fotoka. Siis läks ta joonelt tagasi oma voodisse, seadis mobiili äratama kella kaheksaks, pani pea padjale ja vajus kohe unne.

 

Sügavale unne olid vajunud ka Reilika ja poisid, aga mitte Sadu. Ka teda takistas magama jäämast pingeline mõttetegevus. Aga tema ei pidanud aru mitte politsei veenmisvõimaluste üle, nagu praktiline ja asjalik Mari, vaid tegeles veidi poeetilisemate küsimustega, nimelt salaseltsile nime välja mõtlemisega.

Mis kasu sellest mõttetööst peaks tõusma, seda ta küll arvata ei osanud. Hambaid pestes oli ta mõelnud, et vahet ju pole. Mis iganes salaseltsi nimeks saab ja kas see üldse mingi nime saab, selle üle otsustavad niikuinii Mari ja Olav. Aga voodisse heitnult ja und ootama jäädes mõtles ta järele, et kui nimeks peaks saama Musta Kapteni Vennaskond, Kuldne Oda või midagi muud selletaolist, siis see Sadule väga ei meeldiks.

Sadu arvas, et salaseltsi nimi peab olema selline, mis kellelegi ei ütleks, et tegu on salaseltsiga. Sest mis salaseltsist saab rääkida, kui selle olemasolu on kõigile teada. Saladus, mida kõik teavad, ei ole saladus, ja salaselts, millest kõik teavad, ei ole salaselts, vaid lihtsalt selts. Just see mõte segas ja painas Sadut ega lasknud tal magama jääda.

 Sadu mõtlik pilk hüples mööda raamaturiiulit, mis laius terve seina ulatuses ta voodi vastas. Peale eestikeelsete raamatute oli seal ka hulganisti bulgaariakeelseid raamatuid, sest ta ema oli pärit Bulgaariast. Tõsi, juba viisteist aastat tagasi oli ta saabunud Eestisse eesti keelt ja kirjandust õppima. Raamaturiiuli neljandalt realt paistis ka põhjus, miks ema oli omal ajal Eestisse tulnud. Selleks oli Oskar Lutsu „Kevade” – bulgaaria keeles. Nii naljakas kui see ka polnud, Sadu ema oli tulnud Eestisse, kuna talle meeldis väiksena Lutsu „Kevade”.

Tänu neile bulgaariakeelsetele raamatutele oligi Sadu raamaturiiul nii suur ja lai. Bulgaaria keelt ta küll väga ei osanud, aga see ei takistanud veel tema kaugel elavaid sugulasi talle kõigiks mõeldavateks puhkudeks ohtralt raamatuid saatmast. Nojah, väiksemana polnud sellest midagi – pilte oskab vaadata igaüks, rahvusest ja keelest olenemata.

Kuid „Kevadet” oli Sadu ka bulgaaria keeles lugenud, ning ta vaatas seda raamatut oma riiulis sageli. See raamat on kahtlemata üks tähtsamaid mu raamatukogus, mõtles Sadu sel hilisel tunnil. Kui mitte kõige tähtsam. Jah, kõige tähtsam.

Mõtted tulid ja läksid, aga mida ei paistnud silmapiirile ilmuvat, oli sobiv nimi salaseltsile. Juba hakkas unigi tulema. Kuid siis, mõni hetk enne magama jäämist, avastas Sadu, et üks sõna hõljub ta peas ringi. Ta püüdis selle sõna kinni. Ramps. Ramps nagu raamatukogu.

„Ramps,” ütles ta kuuldavalt, voodis istuli tõustes ja pliiatsit otsides, et see sõna igaks juhuks üles kirjutada. „Ramps,” kordas ta veel, kui hariliku ots ajaleheservale need viis tähte ritta vedas.

Miks mitte Ramps? Homme pakun selle teistele välja, mõtles Sadu. Siis heitis ta uuesti pikali ning magas peagi juba pika ja väsitava päeva väärilist und.


                                                                                                               Jätkub