RAMPS JA ORANŽ JALGRATAS

Mika Keränen

 

 

   

 

 

VIIS

 

Tüdrukutel küll suuremat söögiisu polnud, aga kõik, mis ema neile ette tõstis, sõid nad kenasti ära. Ka igapäevane kruusitäis piima läks alla ilma ema meelituste või ähvardusteta. Kõige kiiremini tegutses Mari, kes tühjendas kanasuppi täis taldriku lausa rekordkiirusega. Seejärel pani ta jälle tossud jalga ja ajas Matile rihma kaela. Ema saatis oma punapõsksele ja tedretähnilisele tütrele rõõmsa pilgu. Ta oli väga rahul, et tütar veedab nii palju aega väljas värske õhku käes ega tiku üldsegi arvuti taha endale sammalt selga kasvatama.

Ühte asja ta siiski imestas: „Miks sa tossud paned? Väljas on ju suvi, sul hakkab nendega palav. Pane sandaalid.”

„Ei saa, me mängime rannas võrkpalli,” pidi Mari väikse valega lagedale tulema. Ta ei saanud ju öelda, et sandaalid on päris nirud jalavarjud, kui peab Supilinna kaabakaid taga ajama, või vastupidi, nemad sind taga ajavad...

Ema jäi võrkpallivalet uskuma. Kui väikse vale kokkuluuletamine oleks olnud kooli õppekavas, siis oleks Mari, nagu ka paljud teised lapsed, nendest tundidest ammu vabastatud.

 

Umbes täpselt samal ajal asus ka rattavaras jälle tegutsema. Poiste poolt ülihoolsalt valvatava maja uks avanes ja välja ilmus kõigepealt ratas, seejärel mees ise. Ta tõstis ratta maja seina äärde ja sulges enda järel ukse.

„Jess!” sosistas Olav. Nende kahtlused olid kinnitust saanud, nende sisetunne võis hiilgavalt triumfeerida. See oli tõepoolest seesama ratas – ereoranž, külje peal must kiri „Peugeot”. Ratas oli ikka veel lukus ja prillid olid nüüd mehel jälle ees.

„Ja ongi see ratas käes!” rõõmustas ka Anton. „Helista nüüd Reilikale ja Marile!”

Olavi kulm vajus kortsu. Siis torutas ta lausa mornilt huuli.

„Pärast seda kauboivärki?” ütles ta hapult. „Mkm. Ei helista. Lahendame selle asja ise ära.”

 „Nojah,” nõustus vend. „Ei olegi tüdrukuid vaja. Aga Kuulile? Temale võiks küll helistada.”

Aga Olav raputas jälle pead.

„Ei. Vaevalt et ta meid niisama jälle uskuma jääb. Vaatame enne, kuhu see mees ratta viib.”

Sellega pidi Anton taas nõus olema.

Rattavaras tuli, ratas õlal, väravast välja ja kadus Marja tänavasse. Poisid ronisid kähku oma vaatluspunktilt alla, jooksid ümber nurga ja järgnesid ettevaatlikult vargale. Õnneks keskendus mees täielikult ratta tassimisele ega hakanud üleliia palju aega kulutama ümbrusest üleliigsete silmapaaride otsimisele. Ratast oli selleks piisavalt raske ja ebamugav hoida. Iga kord, kui mees peatus, et õlga vahetada või ratast paremini haardesse sättida, tõmbusid poisid kiiresti planguservade, prügikastide ja muu lähedale jääva varju.

Aga niisamuti, nagu pätt ei teadnud midagi poistest, ei olnud ka poistel aimu, et neil endil on neli varju taga. Tüdrukud ja Mati olid jõudnud poisse märgata just sel hetkel, kui rattavaras oli keeranud juba Tähtvere tänavasse ja poisid jälitasid teda veel viimaseid samme mööda Marja tänavat.

„Reeturid!” nähvas Mari.

„Näe, Reilikal oli õigus!” lisas Sadu.

Viimane ei osanud selle peale kohe midagi öelda.

„Tjah,” kostis ta siis. „Noh, vaatame, mis saab.”

 

Tüdrukud jooksid poiste sabas. Mari, kes tüdrukutest oli kõige kiiremini söönud, oli söönud ka kõige rohkem. Tal hakkas joostes kõhus pistma. „Oodake,” lõõtsutas ta teistest maha jäädes.

„Pole midagi teha, tule,” vastas Reilika ja kõik kolm rühkisid vapralt edasi. Õnneks polnud neil vaja kaugele joosta, sest rattavaras ronis Marja treppe mööda üles Tähtvere linnaossa, poisid kannul nagu luurekat mängides. Keset treppe jäi mees seisma ja pani ratta korraks maha, et veidi puhata. Poisid tabasid selle õnneks käigu pealt ära ja pugesid peitu. Poiste kannul püsisid omakorda takjatena tüdrukud. Mari oli pannud Mati lühikese rihma otsa, et see ei teeks ulakusi, näiteks enda tahtmise järgi liiga kiireid spurte.

Haukumise pärast vahelejäämise hirmu õnneks polnud, sest Mati üks tõuvoorusi oli see, et lärmi ta üldiselt ei teinud – kui just Mari väike õde teda ei kiusanud või keegi teda väga marru ei ajanud.

Varas kadus üle mäe. Poisid lippasid tema järel kähku üles ja seejärel alustasid trepiastmestiku kiirkorras läbimist tüdrukud.

Varas polnud Tähtveres j

õudnud kuigi kaugele, ainult bussipeatusest veidi kaugemale. Mõned autod vurasid Tallinna poole, aga tänavad olid suviselt tühjad ka Tähtvere linnaosas. Bussipeatus oli samuti inimestest tühi. Märgata võis ainult pargis pärnaõisi korjavat naist, aga too oli oma ettevõtmisest nii haaratud, et peale pärnaõite ei paistnud miski muu talle korda minevat.

Mees kõndis, ratas kaenlas, diagonaalis üle murulappide Veski tänavale ja peatus valge, kahekordse maja juures, mille esiküljel oli kõnnitee servani ulatuv puitveranda. Akende kohal meelitas ligi astuma kiri „Silveri rattapood”. Poisid jälgisid, kuidas mees astus verandale ja koputas poe akna peale. Olav heitis vennale võidurõõmsa pilgu, seejärel varjusid nad põõsastesse, kust rattapood oli hästi näha.

Varas ei jäänud akna juurde kauaks, vaid haaras jälle ratta kaenlasse ja sammus verandalt kõrvaloleva garaaži ukse taha. Seal vaatas ta korra ringi. Poisid surusid ennast kõvasti vastu maad. Aga loomulikult ei märganud asotsiaalse taustaga rattanäppaja hiilimiskunsti väga hästi valdavaid poisikesi. Peagi avanes garaaži uks ja välja astus kiilakas mees, kel rippus kaelast poole kõhu peale suur kuldne kaelakett ja nina peal särasid hõbedased päikseprillid.

„See peab olema Silver,” sosistas Olav vennale. „Ja parim asi on see, et tüdrukud ei tea sellest midagi.”

Esimeses punktis oli tal õigus. Mees oli tõepoolest rattapoe omanik Silver Kuusik, kes tegeles rataste ja rattatarvikute müügiga. Poeruumis seisid tal hoolitseva omaniku ootel uhiuued ja läikivad, otse tehasest saadetud jalgrattad. Mida aga poodi astudes sugugi mitte kohe märgata ei olnud, oli see, et garaažis tegeles kuldketistatud ja hõbeprillistatud poodnik meelsasti ka varastatud rataste müügiga.

Aga teises punktis Olav eksis, sest kolm tüdrukut ja Mati istusid mugavalt umbes samasugustes põõsastes poistest kakskümmend meetrit eemal ning nägid kõike väga hästi.

„Mis me nüüd teeme?” küsis Anton vennalt.

„Tahaks teada, mis nad räägivad...” pomises too.

„Ega sa ometi ligemale ei taha minna?” küsis Anton jahmunult, sest aimas juba venna pilgust ette, et seda ta just plaanib.

„Tahan,” vastaski Olav ja ajas ennast pikemalt mõtlemata püsti. Ta eemaldus põõsastest teises suunas, lippas väikse kaarega üle Veski tänava, ületas kiiresti lühikese vahemaa rattapoe verandani ja libises hääletult garaaži nurga taha.

Kui mehed oleksid ennast vaevanud ümber nurga vaatamisega, oleksid nad seal Olavit kohe esimese asjana näinud. Aga neil ei olnud mingit põhjust kahtlustada, et läheduses on üks paar üleliigseid kõrvu. Ja poisid on julged, samuti on neil kiiremad jalad kui täiskasvanud meestel, vähemalt tavaliselt. Selle kõige tõttu ei hakanud ka Olav liigseid ettevaatusabinõusid tarvitusele võtma, vaid ainult vehkis vennale käega, et kõik korras – ja hiilis kõnelevatele meestele nii lähedale, kui sai.

„Ütle, on ju viis sotti?” kuulis Olav rattavarga häält.

„Mina ütlen hinnad, Sass! Sina teed, mis ma ütlen,” vastas Silver. „Ilus ta muidugi on. Pane sinna teiste hulka. Sinna taha.”

Sassiks nimetatu võttis ratta ja kadus sellega garaaži sisemusse.

„Ja ongi garaaž täis jälle. Kuidas ma nendest jälle lahti saan?” jätkas poodnik, seekord lausa nii kõva häälega, et seda võis isegi Anton põõsastesse kuulda.

„Mis see viis sotti sulle on? Sa ju müüd neid üle Eesti,” nuias Sass garaaži sisemusest edasi.

„Seda küll, aga viis sotti selle ratta eest on palju mis palju,” ei andnud Silver järele. Ta mõtles hetke. „Aga... kui sa tuled mulle homme appi neid koormasse laduma, siis saad neli. Rein tuleb mersuga kella viieks siia, ole siis siin. Ja vaata, et sa hiljaks jää. Muidu ei saa midagi!”

„Homme kell viis,” jättis Olav meelde ja surus ennast seina äärde, sest kuulis samas garaaži ukse sulgemist. Rattavaras Sass kõndis temast vähem kui meetri kauguselt mööda. Poisil käis jõnks südame alt läbi, kuid õnneks ei pannud mees teda tähele. Kerge sammuga läks ta tagasi Marja treppide poole. Olav kogus ennast kiiresti ja ruttas siis, veel kerge värin jalgades, Oru tänava nurgal asuva maja taha. Anton kargas põõsast välja ja hakkas uudishimulikult pärima, mida vend oli teada saanud.

Maril oli enda vaos hoidmisega suuri raskusi. Nii magus oleks olnud nüüd poisse ehmatada! Kuid Reilika ja Sadu võtsid Mari hoogu maha. Reilika manitses, et pigem tuleks rahulikult pealt vaadata, mis edasi saab. „Meil on see eelis, et meie teame, et poisid teavad, aga nemad ei tea, et meie teame,” ütles ta.

„Ahah,” poetas Mari, saamata ikkagi aru, miks ei võiks nüüd pikale veninud jälgimist lõpetada efektse lagedaleilmumisega. Aga ta leppis Reilika seisukohaga selles küsimuses, kehitas vaid õlgu ja manas näole ilme, et nojah, mis siis ikka.

 

Poisid sammusid hoogsalt kodu poole ega pannud tähelegi, et kõndisid otse sülle kolmele kohalikule suurele poisile, kes passisid bussipeatuse juures.

„Oot-oot-oot!” ütles neist keskmine, kes oli Olavist peajagu pikem ja kõhn nagu pilbas. Kui tema olemist ja välimust oleks pidanud ühe sõnaga iseloomustama, siis oleks enamik inimesi arvatavasti kohe haaranud sõna „ebameeldiv” järele, lisades sellele täienduseks pealekauba veel ka sõna „vastik”. Poisi juuksed olid viimseni maha lõigatud, nägu kriimuline ja mustalaiguline nagu korstnapühkijal – ainult selle vahega, et korstnapühkijal on see põhjustatud sagedasest kokkupuutest tahma ja nõega, bussipeatuses passival poisil aga harvast kokkupuutest seebi ja veega. Ta lühikesed püksid ja mustad ketsid olid igast otsast kulunud ning musta nahktagi varrukad olid vähemalt 15 senti liiga pikad. Kõige sellega oleks veel saanud leppida ning jätta sõnad „ebameeldiv” ja „vastik” kasutamata, kuid tülinoriv pilk poisi silmis ja üldse liigutustes ei jätnud selleks mingit võimalust. Temast vasakul ja paremal seisid veel kaks sama hirmuäratavat noorkaaki. Teisel must dressipluus, teisel must teksatagi.

„Kes teie olete? Mis te siit otsite?” nõudis nahktagis pilbas Olavilt ja Antonilt lahkust jäljendaval, kuid sisimas judinaid peale ajaval ninahäälel. „Kelle loal te siin liigute?”

„Enda loal. See on vaba maa,” ütles Olav näiliselt rahulikult, püüdes poiste ebasõbralikul toonil mitte lasta endale korda minna. Millegipärast tundus talle, et ta oleks sellele vestlusele iga kell eelistanud toda hommikust jutuajamist seal Herne tänava aias suure vahtra all.

„Kuule, Leo, need tatid on küll Supilinnast,” ütles teksatagiga poiss, kes seisis nahktagis pilpast paremal pool.

„Jaa-jaa,” ütles nahktagis pilbas nimega Leo. Olav ja Anton valmistusid põgenema, aga nad said väga hästi aru, et erinevalt asotsiaali elukommetega rattavarastest, kellel on kondid ammu kangeks jäänud, jooksevad need tüübid siin neist raudselt kiiremini.

Siis tuli see, mida oli juba algusest peale õhus tunda.

„Molli tahate saada?” küsis Leo järsult, puurides Olavit ja Antonit oma tigedate silmadega. Olav ja Anton ei öelnud midagi, vaid ootasid, mis pöörde asjade kulg võtab. Suuremate poiste isu väiksematele molli anda ei ole alati ühesugune, vahel nad ei hakka sõnadest kaugemale minema. Aga seekord tüürisid asjalood küll ainult halvemuse poole, nagu oleksid magnetist tõmmatud.

„Raha on?” jätkas Leo samal toonil ja astus sammu Olavile lähemale.

„Ei ole. Ja kui oleks, ega ma seda sulle ei annaks,” vastas siis Olav, jälle näiliselt rahulikult, kuid mõttes olukorrast palavikuliselt väljapääsu otsides. Paar laksu kirja saada pole just hea, aga pole ka väga halb, palju halvem oleks lasta ennast rahast tõepoolest lagedaks tõsta... Pista siiski jooksu? Või... või proovida virutada? Liiga palju temast vanemad nad nüüd selleks ka ei olnud... Supilinna tüübid nad ka ei ole, vaevalt nendega niipea enam kokku satub...

„Ei annaks? Miks siis ei annaks?” teeskles Leo üllatunud olemist. „Ma ei usu oma kõrvu, kas sina usud?” pöördus ta demonstratiivselt oma sõprade poole, kes vedasid sama demonstratiivselt oma näole üllatusegrimassi ja raputasid päid.

 „Mis sa arvad, kas need nolgid teavad, kus nad patseerivad siin?” küsis Leo musta dressipluusiga sõbralt.

„Hmm...” tegi see jälle paljuütleva häälitsuse. „Peaksid teadma...”

Nüüd tuli Olavil meelde, et seda Leot on ka Supilinnas näha olnud. Ei olnud hea kuulsusega tüüp.

„On sul raha või ei ole!” pöördus Loe siis jälle Olavi poole. Olav sai aru, et tähtsam kui raha on neile kolmele tüübile tegelikult see, kui nad saavad ilkuda endast nooremate kallal. Ja mitte ainult ilkuda, vaid ka... Haige meelelahutus.

„Me tahame lihtsalt koju minna,” proovis Olav heaga. Pole võrdsete mäng, stiilipunktide pärast pole mõtet pingutada, peaasi et ükskord minema saaks.

„Lihtsalt koju mineku eest peab maksma 25 krooni,” ütles Leo ja hõõrus parema käe rusikat vasaku käe peos. Sellist liigutust kahel viisil tõlgendada ei anna. „Ei ole midagi teha, kõik maksab. Elu on selline,” lisas Leo, oma teravmeelse võrdlusega silmanähtavalt rahul olles.

„Ma ütlesin, et pole raha!” hüüatas Olav palju vähem enesekindla moega, kui paar hetke varem.

„Neile, kellel pole raha, on meil kindel karistus,” ütles Leo karmilt ja lasi pilgul üle muruplatsi libiseda. „Näe! Paras suutäis teile kahele!” naeris ta põlglikult. Ta osutas käega ühele koerahunnikule.

Olgu aususe mõttes mainitud, et see hunnik polnud Mati oma.

„Hakkate sööma?” küsis ta kurjalt.

„Mämm-mämm,” itsitas teksatagis tüüp kõrval.

„Kui ei maitse, siis peab veidi aitama, küll siis alla läheb,” ütles Leo kurjalt, mida saatis tema sõprade jätkuv itsitamine. Leo sirutas käed pikkade tagivarrukate seest välja ja haaras Olavist kinni.

Sel hetkel kostis üle muruplatsi kile hääl: „Lõpeta!”

See oli Mari.

„Kes need veel on?” üllatus Leo. „Pruudid tulid või?” Ta silmitses pilkava grimassiga tüdrukuid, kes jõudsid oma peidukohast poiste juurde.

„Ja mis ilge peni veel kaasas!” irvitas teksatagi, nähes Mari kõrval Matit.

Leo hoidis ikka veel ühe käega Olavi kraest kinni.

„Ei ole ilge peni,” vastas Mari ja kõndis Leo ette, teksatagist rahulikult mööda vaadates.

„See on mingi Supilinna tõug. Kole lugu. Kas teie juures on mürgiseid jäätmeid hoidma hakatud?” üritas Leo jätkata teravmeelsuse lainel.

„Lase ta lahti. Ma hoiatan sind,” ütles Mari. Ta heitis Leo poole lühikese pilgu, milles oli temavanuse tüdruku kohta üsnagi ootamatu annus kindlameelsust.

„Ah soo,” märkis Leo ja pöördus tehtult tõsisel ilmel kambakaaslaste poole. „Kuulge, ta hoiatab mind, mis me nüüd teeme? Me peame ette vaatama, muidu ta laseb veel oma penil meid surnuks klähvida.” Kõik kolm puhkesid naerma. Siis pöördus Leo uuesti Mari poole.

„Tahad ka oma jagu saada?” nähvas ta seekord päris otse. „Kao minema. See tross hakkab nüüd maiustama.”

Ta haaras Olavi kraest uuesti kahe käega kinni ja tiris teda hunniku poole. Olav, kes oli otsustanud mehiselt vastu panna, üritas Leo käte alt vabaks libiseda. Aga suure poisi käed oli tugevad ja hoidsid Olavit kindlalt haardes. Midagi ragises. Ilmselt mõni särgiõmblus.

„Lase ta lahti. See on viimane hoiatus. Muidu saan pahaseks,” ütles Mari. Mati kõrvadest oli näha, et ka tema muutus rahutuks. Igaüks, kes oleks õigesti osanud Mati mustadest, kerge kastanivarjundiga silmadest tema plaane välja lugeda, oleks sel hetkel vakka jäänud.

Leo lükkas Olavi kõrvale, nii et too oleks peaaegu kõhuli lennanud, ja astus järsult Mari poole. „Ja mis siis juhtub, kui sa pahaseks saad?” puhises ta tüdrukule väljakutsuvalt otse näkku. „Mida sa siis teed?”

Sadu keeras pilgu maha, teised lapsed vahtisid kangestunult Mari ja Leo poole. Kuid Mari ei paistnud üldse hirmu tundvat. Vähemalt tuli ta selle varjamisega suurepäraselt toime. Või siis lausa – talle nagu oleks see olukord mingit lõbu pakkunud.

„Mina? Mina ei tee midagi...”

„Ahah? Ah et tema ei tee midagi?”

„...aga kui ma vihaseks saan, siis tema teeb.”

Mari vilksas korraks Mati poole. Leo jälgis tema pilku ja vaatas ka uuesti koera poole. Mati värises erutusest, ta silmad olid punnis nagu väiksed ümarad teetassid. Kui rääkida jälle Mati tõuomadustest, siis võiks siin öelda, et härjavõitluskoera geenid lõid välja.

Mari vaatas veel kord rahulikult Matit ja pillas siis nagu muuseas: „Kui buldog hammustab, siis ta ei lase enne lahti, kui... Saad aru? Ei lasegi lahti.”

Leo tõmbus veidi vaiksemaks ja astus sammu või koguni poolteist tagasi. Mati silmad kiiskasid raevunult. Siis näitas ta oma hambaid. See avaldas Leole muljet. Tal polnud vähimatki tahtmist Mati tange katsetada. Ta proovis vaadata Matile üleolevalt silma, aga see polnud tark tegu. Poisi pilk ärritas Mati veel rohkem üles. Must prantsuse buldog haugatas teravalt ja tõmbas siis nööri Leo poole nii pingule, et Maril oli raske teda paigal hoida. Ja ega Mari liiga palju ei pingutanud ka. Mati hüppas Leo suunas, vehkis jalgadega õhus – ja siis kiskus lühike nöör ta tagasi maha.

Päriselt ei tahtnud Mari ju Matit inimesele kallale lasta, aga Leo seda ei teadnud ja Mati ammugi mitte. Tema jaoks oli alanud sõda, sest keegi seal tundus tema perenaise jaoks ohtu kujutavat. Ta tõusis ruttu püsti ja kargas jälle üles.

„On elukas! Selline koer on seadusevastane,” püüdis Leo kuidagi head nägu teha ja taganemist sisse juhatada. Oli selge, et nad olid Mati poolt lõplikult tagasi löödud. Lausa hiilgavalt tagasi löödud. Leo teksatagis sõber sülitas läbi hammaste oma jalgade ette. „Järgmine kord siis!” hõikas musta dressipluusiga tüüp ähvardavalt Olavile, et anda sõber Leole võimalus lastele väärikalt selg keerata. Leo kasutas antud võimaluse ära ja lontruste kolmik kõndis minema Hermanni tänava poole.

Lapsed jälgisid natuke aega nende minekut, aga kui nägid neid tõesti kaugenevat, siis hingasid nad kergendunult.

„Ooh!” tegi Olav. Ja lisas: „On idikad.”

„Mhühüh,” nõustus Anton.

Olavile tuli meelde, kellele ta peab tänu avaldama sandist olukorrast päästmise eest.

„Tänks,” kostis ta Marile. Ja heitis tänuliku pilgu ka Mati suunas.

„Võtke heaks,” vastas Mari, samuti igati viisakusreeglite kohaselt.

Lapsed patsutasid Matit, kes oli supilinlaste au ja väärikuse kaitseks täie otsustavusega välja astunud.

Poisid tahtsid küsida, kuidas tüdrukud olid neile järele jõudnud, aga enne juba jõudis Reilika selle teema ise jutuks võtta: „Unustasite helistada, jah?”

Küsimuses kõlas ühtaegu nii mürgine kui ka nokkiv toon. Ah siis nii peetakse kokkulepetest kinni? Ja et siis teie arvasite, et saate meid ninapidi vedada?

Ka Mari vaatas poisse nüüd päris lõikava pilguga. Poisid lõid silmad ebamugavust tundes maha. Loomulikult oli neil piinlik.

„Aku sai tühjaks,” üritas Olav midagi kiiresti vastuseks kombineerida, aga sai kohe aru, et pole mõtet udutada. „Ah! Mõtlesime, et... Ah! Vahet pole, mida me mõtlesime – igatahes, sorry!”

„Nojah, mis sest ikka,” vastas seepeale Mari võitja üllusega.

Paar hetke ei öelnud keegi midagi.

„Aga panid ju need tüübid vudinal Mati eest minema, ah!” rõõmustas siis Mari.

Nad hakkasid liikuma tagasi Supilinna poole.

„Panid jah!” kinnitas Sadu.

„See Leo oleks saanud Mati abiga endale veel pikemad varrukad,” ütles Anton.

Teised peale Olavi naersid selle peale lõbusalt. Olavile tuli aga Leo veelkord meelde ja oli sunnitud tahtmatult õlgu väristama. Mõnda aega peaks Tähtvere kandis igaks juhuks ettevaatlikum olema, mõtles ta ohates.

Peagi olid nad tagasi koduses Supilinnas.

                                                                                                          Jätkub