RAMPS JA ORANŽ JALGRATAS

Mika Keränen

 

 

   

NELI

 

Viis last ja koer käisid mööda pikka ja laia Herne tänavat, mis läbis peaaegu kogu Supilinna, alates Botaanikaaia juurest Kroonuaia tänavalt ja lõppedes tühjal platsil Laululava taga. Taevasse olid ilmunud mõned üksikud valged pilvekesed, aga päikse ette ei tahtnud neist ükski sõuda.

„See lihtsustab asju, et me teame, et rattavaras on Supilinna inimene,” lausus Reilika tõsiselt.

„Aga mõtle, kui palju maju siin on,” ütles Olav.

„Igal juhul teame ühte maja, kus see ratas kindlasti ei ole,” ütles Mari ja noogutas peaga kauboisaabastega politseiniku maja suunas.

„Hahahaa. Väga naljakas,” tegi Anton grimassi.

Lapsed kõndisid edasi ja kiikasid mööda minnes hoovidesse, kuni Herne tänav otsa sai. Siis keerasid nad ringi ja hakkasid kesklinna poole tagasi tulema. Leidus üksikuid vastutulijaid, aga need ei osanud laste pärimiste peale midagi kosta.

Siis kuulsid lapsed hääli ühest hoovist. Tegelikult oli see Olav, kes esimesena pani tähele, et ühe Herne tänava maja aia tagant kostis meeste kõnejõminat.

„Minu meelest polnud siin hommikul kedagi. Või kas te nägite siin hommikul kedagi?” küsis Olav, tüdrukute poole pöördudes.

„Siia me ei vaadanudki,” tunnistas Reilika ausalt.

„Nüüd vaatame,” lisas Mari.

„Mina räägin,” ütles Olav. „Mh?”

„Mhühüh,” nõustusid teised. Marile oleks küll ise meeldinud vägesid juhtida, aga kui ta nägi, mis seltskonnaga tegu, sai ta aru, et tema julgusest oleks siin küll natuke puudu jäänud... Võib-olla ka ei oleks, kui väga vaja, aga ikkagi parem, kui praegusel juhul keegi teine seda teeb.

Suure vahtra varju seatud laua taga istus neli meest. Laual oli palju pudeleid ja söögikraami. Viit last ja koera nähes jäi seltskond vait ja jõllitas tulijaid uurivalt. Iga mees nägi laste silmades päti moodi välja. Igaüks oli nimelt joomamehe nägu. Ja ühel neist olid ka prillid, aga selle peale ei jõudnud mõelda ei Mari ega keegi teine, sest meestest kõige vanem, kelle hiigelsuur habe oli nagu tuulepesa, tõusis järsku ähvardavalt püsti. Antoni meelest meenutas ta Vanapaganat. Tahtmatult tõmbus ta vanema venna selja taha. Mati hakkas urisema, vaikselt nagu külmkapp.

Habemiku pealagi oli kiilas ja nina kongus. Ta udused silmad vaatasid puuriva pilguga Olavit, kes seisis kõige ees ja vaatas vastu, nii julgelt, kui see tal välja tuli. See habemik oli lastele tuttav nägu, üks neist, kellest tasub ringiga mööda käia. Põhiliselt oli teda näha kola täis titevankriga eelkõige Supilinna tagumises otsas, Laululava juures ja luhal. Kui prügikastikollidel oleks kuningas, siis see mees oleks Tema Kõrgeausus ise.

Habemikul ja Olavil oli üks naljakas ühine joon. Mõlemal oli nimelt üks esihammas puudu. Olavil oli see asjaolu seotud jäävhammaste tulekuga. Mehe hamba kadumise põhjus oli ilmselt kas mõni vihasem kaklus või tont teab mis. Võib-olla hoopis vitamiinidevaene toit?

„Jõudu, peremees!” alustas Olav vestlust just sellise pöördumisega, nagu arvas sedasorti isiku puhul õige olevat. Ta oli ka ise kuulnud, kuidas parmud teinekord poe juures suitsu või paari krooni lunisid: „Õu, peremees, kuleannamulle...”

„Ega te juhuslikult pole näinud siinkandis meest, kes tassiks oranži jalgratast?” jätkas ta siis. Seltskond istus sõnagi kostmata puu varjus. Tundus, et isegi kärbsed aias jäid Olavit kuulama, tehes oma suvisesse sumisemisse väikse pausi. Siis muutus küsija tõsisemaks: „See ratas on nimelt varastatud ja see on meie väga hea sõbra ratas.”

„Eijole näinud,” ropsatas siis habeme seest midagi vastusetaolist.

Olav vaatas korraks teiste poole ja avastas, et tal olid sõnad otsas. Vanapagan ei paistnud võtvat lapsi eriti tõsiselt. Olav oli poiss, kelles mõnikord, kui tema plaanid kohe üldse läbi ei tahtnud minna, tekkis mingi kummaline naljakas kangekaelsus, mida suured inimesed nimetavad trotsiks, aga mille kohta võib vabalt ka jonn öelda. Kui selline jonn peale tuleb, siis öeldakse teinekord asju, mida muidu võib-olla ei öeldaks.

Ka nüüd tundis Olav, kuidas miski nagu sügavalt seestpoolt ja peaaegu tema enda nõu küsimata lükkas tal rahulikul ja tõsisel toonil suust välja sõnad: „Seda pätti nähti hommikul. Viis ratta jõe äärest minema. Arvatavasti mõni supilinlane. Keskmist kasvu, tumeda peaga, prillidega...” Olav tegi pausi ja tõmbas hinge. Üllatusena tulnud söakus oli äkki peaaegu kadunud. „Ega te äkki ei juhtu teadma, kes ta võiks olla?” püüdis ta siiski mängu enam-vähem sujuvalt lõpuni mängida.

Vahtra vilus istujad ei teinud Olavi jutust välja. Kuid mingisugust värelust oli siiski õhus tunda. Vähemalt Mari meelest, kes tikkus oma üllatuseks meesterahvaste jutu vahele: „Küll me ta kätte saame. Matil on hais ninas.”

Mehed vaatasid Matit pikalt. Mati tundis pilke ja urises juba kõvemini. Aga keegi ei öelnud jälle tükk aega midagi.

„Tore mops on teil. Ja-ja,” ütles siis habemik, venitades habemesse päris laia naeratuse, nii et tühimik ta hammaste vahel tundus veel suurem, kui see algselt näis. „Aga, lapsukesed, kuulge, mis te kavatsete sellele mehele teha, kui ta kätte saate?”

Olav ei osanud midagi kosta, sest ta polnud nii kaugele mõelnudki. Ja eks omajagu kõlas see küsimus ju tõesti ka kerge nöökena, millele asjalikku vastust anda ei saagi. Seepärast läks tal veidi aega, enne kui leidis sobiva vastuse: „Me siis talle näitame! Mina küll ei tahaks tema nahas olla, kui ta kätte saame.”

„Ah soo...” poetas habemik, pöörates siis pilgu kõrvale nõnda, et võis mõista – rohkem ta sel teemal rääkida ei viitsi. Lapsed ei hakanud head aega ütlema, vaid seadsid sammud niisama aiast välja.

„Õhõh, see oli hirmus,” ütles Mari, kui piisavalt eemale jõuti.

„Oli jah, ikka päris õudne,” täiendas Reilika.

„Päris õudne,” kordas Olav, mõtlikuks tõmbudes. Tal oli põlvedes veel kerge värin sees, nagu teistelgi, aga sellele ta ei mõelnud. Oli tähtsamatki mõelda. Miski selles seltskonnas oli talle valvsakstegevalt mõjunud, aga ta ei osanud seda sõnadega välja öelda.

Lapsed keerasid Herne tänavalt Kõrvitsa tänavale, kõrge muru sees looklevale rajale, mida hüüti ka Rumba tänavaks. Mati kalpsas kõige ees, peatus muldvana kasvuhoone varemete nurgal ning jättis teateid teistele Supilinna koertele. Siis suundus viisik mööda Tähtvere tänavat õllevabriku ja Laululava poole. Nad tampisid radu, mis olid kunagi kellegi poolt nimetatud Arbuusi alleeks ja Spargelkapsa põigiks. Neid kahte viimast tänavat, nagu ka Kõrvitsa ehk Rumba tänavat, Supilinna kaardi peal ei olnud. Ametlikult polnud neid olemas, aga päriselt olid – need rajad looklesid hoovides ja aedades ja mõned olid isegi rattaga läbitavad.

Polnud kahtlust, et mõni hoov kuni Laululavani oleks jäänud läbi vaatamata, kuid ühtegi kahtlast seltskonda lapsed enam ei näinud. Muidu oli neil päris lõbus. Laululava juures lasid nad Mati rihma otsast lahti ja ärgitasid teda jälge otsima. Koer arvas, et lõpuks ometi on vabadus käes ja jooksis, kuidas jalad võtsid. Sadakond meetrit lidus Mati välkkiirelt mööda alleed, aga siis oli tal vaja puhata ja seda kohe korralikult. Emajõe luhal said lapsed põgeniku kätte ja leidsid sealsamas ka puu, mis meelitas üles ronima. Püha eesmärk leida üles rattavaras näis olevat vajunud mõneks ajaks unustusse.

 

Kui kell oli juba nelja peal, helistas Sadu ema, et on vaja koju sööma tulla. Lapsed hakkasid luhalt tagasi kodu poole kõndima. Olavi ettepaneku peale otsustasid nad siiski veel korra jalutada mööda sellest Herne tänava hoovist, kus ennist oli vahtra alla kogunenud üks kahtlane seltskond.

„Oleme vaikselt,” ütles Olav, kui oli kohale jõutud ja aiast endistviisi tänavale kostev kõnejõmin andis märku, et parmud pole endale ikka midagi targemat tegemist leidnud. „Luurame.”

„Mismoodi?” tahtis Reilika täpsemalt teada.

„Tavaliselt – lähme nii vaikselt, kui võimalik, nii lähedale, kui võimalik. Ja siis vaatame kõike nii tähelepanelikult, kui võimalik,” ütles Olav.

Lapsed leidsid hea koha luuramiseks otse tänaval, kust võis näha kenasti vahtra alla, aga nende uudishimulikke pilke varjas vahtra all olijate eest tihe sirelivõsa.

Laua taga istusid samad neli meest. Peaaegu kõik oli nii, nagu varem. Kuid üks pisiasi oli seekord teisiti. Mari pani seda esimesena tähele. Ta andis käega vehkides teistele märku, et tulgu nad kähku eemale. Hoides pinget kruvivat pausi, ei öelnud ta enne kippu ega kõppu, kui nad olid rutanud järgmise maja nurga taha.

Seal pahvatas ta: „Nägite?!”

„Nägin,” vastas Olav.

„Jaa,” toetas ka Reilika ning vahetas Mari ja Olaviga kõneka pilgu.

„Mis te nägite?” küsis Anton, kes ainsana polnud märganud midagi imelikku.

„See mees! Kellel varem oli prillid! Ta oli nüüd võtnud prillid ära!” seletas Mari õhinal.

„Tase!” naeris Olav.

„Misasja?” ei jaganud Anton ikka veel midagi. Olav kummardus venna õla kohale ja ütles: „See tähendab, et see prillidega mees ongi suure tõenäosusega varas. Vaat nii!” Olav oli sama elevil, kui Marigi. Ega siis iga päev nii suurepärast detektiivitööd läbi ei viida! Hallid ajurakud! – oleks selle peale öelnud suur belglane Hercule Poirot. Laste silmad on oi kui terased! – oleks selle peale öelnud Mari ema.

„Mina ei näinud midagi...” alustas Anton, aga siis jõudis talle kohale. „Aa!” tegi ta. „Jah! Kui ta need prillid ära võttis, siis... siis ta andis ennast sellega välja!”

„Täpselt nii!” ütles Olav. „Ta kuulis meie käest, et taga otsitakse prillidega meest ja võttis pärast meiega kohtumist prillid ära, et tundemärk kõrvaldada. Aus mees poleks seda teinud.”

„Kuidas ta nii rumal saab olla, et ennast nii lihtsalt välja annab?” imestas Reilika. „Mina küll poleks osanud seda meest enne kahtlustada.”

„Mina ka mitte,” ütles Mari.

„Jah,” ütles Olav. „Aga nüüd on ta meil peos.”

„Olete te ikka kindlad, et tema ongi see pätt?” nõudis Anton teistelt veel selgust. Ta polnud sel tunnil nii kiire taibuga, kui teised.

„Raudselt,” kinnitas Olav. „Kui tal midagi karta poleks olnud, siis ta poleks prille ära võtnud.”

„Aga ega me sada prossi siiski kindlad ei saa olla,” tegi nüüd ka Sadu suu lahti. „Võib-olla hakkasid pigistama.”

Aga see võimalus tundus teistele niivõrd väike ja tühine, et sellele ei hakatud mõtlemagi. Kõigi sisetunne ehk intuitsioon ütles, et asjad on just nimelt nii ja mitte naa. Ja et sisetunne on detektiivitöös väga tähtis ja määrav asi, seda teadsid lapsed loetud raamatute ja nähtud filmide põhjal hästi.

„Vedas siiski,” ütles Mari ja saatis Olavi poole kiitva pealiigutuse. „Sa olid seal aias väga julge. Ütlesid, et küll me alles näitame. See ta kindlasti ära hirmutaski.”

„No ma ei tea,” ütles Olav tagasihoidlikult, nagu sel puhul igati kohane.

„Ära nüüd... Sa oled vapper nagu Jack Sparrow!” ütles Mari.

„Äh, mis Jack Sparrow...” pomises Olav, tunnustusest siiski vaikselt heameelt tundes.

„Kuule, Kariibi mere piraat, aga mis me nüüd peale hakkame?” küsis Anton muiates.

„Ootame. Lihtsalt ootame, kuni ta hoovist rattaga välja tuleb,” vastas Olav.

„Millal see veel juhtuda võib,” ohkas Mari.

„Kes seda teab. Äkki tuleb siin mitu päeva passida,” tegi Olav nalja.

„Ah! Aga me ei saa ju!” võttis Anton venna nalja tõe pähe.

„Rahu,” ütles Olav. „Küll ta peagi välja ilmub. Arvatavasti mitte päeva ajal, vaid õhtul, hämaruse varjus. Aga mine tea.”

 „Vahepeal peab kodus söömas käima,” tuli Sadule nüüd meelde.

„Käige ära, meie passime siin,” pakkus Olav, järsku uut jaksu ja hakkamist täis. Ta vaatas uurivalt ühe tühja maja suunas. „Lähme näiteks sinna. Sealt on hästi näha, kui keegi tuleb hoovist tänavale.”

Lapsed ronisid tagaukse kaudu Herne ja Marja tänava nurgal asuvasse tühja majja. Maja esimese korruse aknad ja uksed olid kinni löödud ning seest oli maja lagunenud ja räpane nagu viimane lobudik. Aga ega lapsed sinna elama ei plaaninud jääda. Teiselt korruselt avanes hea vaade tänavale ja sellest piisas.

„Käige nüüd ära, me jääme siia valvama,” ütles Olav tüdrukutele. „Me helistame, kui midagi juhtub.”

„Sul mobiil on sees?” küsis Mari.

„Jah. Me helistame, kui midagi juhtuma hakkab,” kordas Olav kärsitult. Ta hing ihkas ruttu vaatepostile, hallid ajurakud kibelesid uute luureandmete järele.

„Okei, käime kähku söömas ära, kõht pole küll tühi, aga vahepeal peab ikka kodus ka nägu näitama, muidu hakkavad muretsema. Ja kes teab, kui kaua me õhtul peame väljas olema,” arutas Mari. Seejärel läksid tüdrukud mööda pehkinud treppi alla esimesele korrusele ja lipsasid tagauksest jälle välja. Poisid võtsid aga kohe sisse võimalikult mugavad vaatlusasendid akna juures.

 

Mari, Reilika ja Sadu peatusid suletud Kartuli poe juures, et omavahel veel paar sõna vahetada. Seal pidid nende teed mõneks ajaks lahku minema. Sadul ja Reilikal tuli minna Lepiku tänavale, Maril alla Emajõe tänavale.

„Teeme siis kähku,” ütles Reilika. „Mul on selline kummaline tunne, et äkki nad ei helista.”

„Arvad, et ei helista?” küsis Mari.

„Eks ma loodan muidugi, et helistavad, aga...” Reilika jättis lause lõpetamata, tehes selle asemel pealiigutuse, mis andis mõista, et ei saa ju kindel olla, kõigeks tuleb valmis olla.

„Teeme kähku jah,” kostis Mari pärast hetkelist pausi. „Helistage kohe, kui söönud olete. Siis saame siinsamas nende kivide juures kokku.” Ta osutas hunnikule munakividele, mis olid Herne tänava asfalteerimise eest päästetud ja seisid nüüd tühjal platsil niisama.

„Tsäu!” hüüdis Reilika ja hakkas astuma Lepiku tänava suunas. Sadu järgnes talle. „Tsäu!” hüüdis Mari vastu ja pööras Matiga oma kodu poole.