RAMPS JA ORANŽ JALGRATAS

Mika Keränen

 

 

   

 

KOLM

 

Vaatamata heale algusele osutus süüaluse leidmine keerukaks. Kui tüdrukud tulid mõne aja pärast tagasi poe juurde moonavarusid täiendama, oli nende tuju langenud nulli lähedale. Hoovidest läbikäimine tundus mõttetu tegevusena, sest rahvas oli kõik linnast ära sõitnud. Näha oli küll mõnda suvalist kõndijat ja neid inimesi, kes rohisid oma aias või istusid oma õues või vahtisid toast tänavale, pea aknast väljas. Siin-seal kohtasid nad tuttavaid ja pooltuttavaid lapsi, aga kõik kinnitasid nagu ühest suust, et ei ole sel juulikuu teisipäevahommikul näinud mitte midagi kahtlast, rääkimata oranžist varastatud jalgrattast.

Ka Mati oli kõndimisest väsinud. „Ma pean teda varsti tassima hakkama. Selline maraton käib talle üle jõu,” ütles Mari, ise ka istumiseks puhast kõnnitee äärekivi otsides.

Umbes pool Supilinna oli veel käimata. Laululava juurest Kroonuaiani ehk Tähtvere nõlva poolse osa olid nad enamuses läbi kolanud. Tüdrukud ostsid poest suure limpsi ja rääkisid oma otsingutest ka müüjale, kelleks oli seekord poeomaniku keskkooliealine täditütar Katrin. Kuid temagi ei osanud tüdrukuid aidata. Kahtlaseid inimesi polnud poes käinud, kui välja arvata mõni kunstnik, kel üks king ühest ja teine teisest paarist. Või lihtsalt pidžaama seljas iga ilmaga. Aga need polnud veel kahtlased inimesed Supilinna mõistes.

Matile palusid tüdrukud natuke vett, mida nad ühekordselt kasutatava plastikkausi sees ka said. Prantsuse buldogist detektiiv tühjendas kiiresti kausi, heitis seejärel millestki küsimata kõhuli ristikheinadesse ja jäi silmapilkselt magama.

„Kuidas saab olla, et kogu Supilinn on inimestest tühi?” pööritas Reilika oma siniseid silmi, mis päikse käes said kergelt roheka varjundi.

„Kui pätid seda teaksid, oleks varsti iga maja tühjaks tehtud,” lisas Sadu.

„Võib-olla ongi,” ütles Mari ja sülitas ptüi-ptüi-ptüi üle õla.

„Hullumaja,” ohkas Reilika.

„Aga me ei anna ju alla, eks ju?” küsis Mari teistelt.

„Kus sa sellega!” ütles Reilika, olles külmast limonaadist värskendust saanud. „Muidugi otsime edasi. Meil pole ju niikuinii midagi targemat teha. Või mis?”

Vastust ta teiste käest ei saanud, sest nende tähelepanu oli köitnud miski muu. Mari ja Sadu kaelad kõõritasid Kroonuaia tänava suunas ja sinnapoole pööras nüüd oma nina ka Reilika.

„Pollad...” pomises Sadu töötavate vilkuritega politseiautot vaadates. Auto, kus istusid Kuul ja Lippus, suhises poest mööda ja keeras umbes viiskümmend meetrit eemal paremale. Tüdrukute väsimus oli paugupealt kadunud, nad lippasid autole kiiresti järele. Mati virgus Mari käsu peale jalamaid, hüppas püsti ja tormas kaasa.

Politseiauto oli peatunud Kartuli tänavale kahekordse puumaja ette. Kunagi oli see maja olnud roheline, aga praegu võis sellele järeldusele jõuda vaid halliks pehkinud seina tähelepanelikult uurides.

Tüdrukud nägid, kuidas Anton ja Olav rääkisid Kuuli ja Lippusega semulikult tähtsat juttu. Siis lipsasid politseinikud eesuksest majja. Poisid jäid patrullauto juurde, kuhu võtsid koha sisse ka tüdrukud. Anton hõiskas neile juba eemalt: „Õigel ajal tulite! Vahistame rattavarga!”

Siis jäid lapsed ootusärevalt maja poole vaatama. Keegi ei öelnud sõnagi. Nad ei pidanud kaua ootama. Juba tuligi Lippus majast välja ja palus käega viibates poistel enda juurde tulla. Poisid läksid uhkelt, täpselt nii, nagu oleksid neil arbuusid kaenla all. Kõik kadusid majja sisse.

„Läheb madinaks!” pillas Olav veel mehelikult.

„Täitsa lõpp, kas saidki varga kätte?” pomises Mari jahmunult, püüdes pilku läbi seinte majja puurida.

„Aga... Nad ei ju ei tea, kuidas see mees välja näeb,” kostis Reilika hämmeldunult.

Siiski... Mõlemad politseinikud ja mõlemad poisid tulid majast välja neljakesi, ilma mingisuguse vargata. Poisid olid silmnähtavalt tusased. Kuul saatis pika pilgu ka tüdrukute suunas ja põrutas nii, et Matigi võpatas: „Ma ütlen teile ka – aitab! Aitab laste abist!”

Mari, Reilika ja Sadu vaatasid kohkunult üksteisele otsa. Mis seal sees küll oli juhtunud? Kui nüüd niimoodi öeldi? Vaevalt, et vargale jälile saadi... Arvestades ka seda, kui õnnetud olid poiste näod. Politseinikud istusid autosse, uksed käisid prõmm-prõmm. Mootor käivitus, kummide krudinal keeras auto maja ees ringi ja peatus siis veelkord laste ees.

Kuul lasi džiibi akna alla ja kummardus välja. „Lapsed mängigu oma mänge. Meie teeme oma tööd. Selge, eks?” ütles ta kõige lähemal seisvale Olavile nii, et ka teised kuuleksid. Siis pöördus ta tüdrukute poole. „Ei ole vaja politsei tööd segada. See on tõsine asi. Ei ole laste asi. Praegu tülitasime täiesti süütut inimest. Tegelege oma asjadega.”

 

„Süütu inimene? Ei olnud rattavaras?” söandas Mari ettevaatlikult poetada, kui politseiauto oli tänavanurga taha kadunud.

„Ei olnud jah... Muidu oli küll musta mantliga ja kauboisaapad ja puha,” ütles Olav vihaselt ja tonksas jala ette sattunud kivi kaugele eemale. „Peale selle oli ta ise ka politseinik.”

Ta istus löödult kõnnitee äärekivile, krabas timutivarre hammaste vahele ja näris seda vaikselt. Tüdrukud ei öelnud ka midagi.

„Mootorrattapolitseinik, muide,” jätkas Olav. „Just pool tundi tagasi oli liikluspatrullist koju jõudnud. Oi, kurat... Kuul karjus meie peale, nagu oleksime meie ise vargad. Lubas isale ja emale helistada, kui me veel oma nina sellesse asja topime.”

Anton, kes oli seni olnud vait, istus ka venna kõrvale. Ta oli veel rohkem löödud. Oli näha, et tal oli kõva tegu solvumispisarate tagasihoidmisega. Ta näris raevukalt huuli, laskis üksteise järel kõlada kõigil vandesõnadel, mida vähegi oskas – ja siis pääsesid ka mõned pisarad liikuma. „Põrgu!” purtsas Anton selle peale tigedalt enda ette ja rehmas siis varrukaga.

Reilika vaatas Mari, kes tundis ennast väga ebamugavalt.

„Kust ma seda pidin teadma,” sosistas Mari vaikselt Reilika kõrva.

Ta polnud oma kauboisaabaste nalja üle enam põrmugi rõõmus, sest Anton oli täiesti endast väljas, ei saanud ega saanud oma solvumispisaraid pidama. Need aina tulid ja tulid ja olid järjest suuremad. Mari ei olnud ammu Antonit sellisena näinud. Viimati oli see vist lausa liivakastis mitu-setu aastat tagasi. Anton oli toona olnud veel väike poiss, lausa poolenisti tita, aga läinud ühel päeval kangesti jonni täis, hakanud tähtsalt tüli norima, et tema on suur mees, tema on suur mees ja tema on suur mees. Siis oli Mari lihtsalt tõusnud oma liivakookide juurest püsti, kõndinud sõnagi lausumata üle liivakasti ja lükanud selle „suure mehe” uperkuuti. Ema rääkis alati, kui piinlik tal oli, et Mari poistele üks-null tegi. Järelikult oli selliseid asju juhtunud veelgi. Mari isale seevastu meeldis see lugu hirmsasti, seda Mari teadis. Aga praegu oli olukord teine ja Maril oli väga-väga kahju.

Siis viis ka Olav ise midagi kokku. Ta ei olnud rumal poiss. Silmad kurjakuulutavalt välkumas, pöördus ta tüdruku poole.

„Mari! Sina mõtlesid selle välja, jah? Need kauboisaapad? See must mantel?”

„Jah,” tunnistas Mari julgelt üles. „Aga mis ma siis tegema pidin? Kui te niimoodi siin uhkustasite?”

Ta tahtis veel midagi lisada, aga sai aru, et see oleks juba liiga ülekohtune. Poisid olid juba niigi kannatanud. Või õppust saanud. Selle asemel läks ta Antoni juurde.

„Anton...”

„Mh...” ütles Anton, pilku tõstmata.

„Anna andeks. Ma ei tahtnud, et see niimoodi läheks.”

Anton ei vastanud midagi. Kõik see – ja siis veel nüüd ka need pisarad! Tüdruku ees niimoodi löristada! Ta tegi meeleheitliku pingutuse, et räästad tilkumise järele jätaksid. Põrgu ja neetud – jätke järele! Natuke see aitas.

Mari kükitas tema vastu.

„Kuule.” Ta vaatas poissi tõsiselt. „Eks. Palun.”

Anton tõstis nüüd pilgu, vaatas korraks ringi, vilksas siis Marile otsa vaadata ja viis pilgu uuesti maha. Paistis, et ta oli asjast üle saanud. Korraga ta tundis, kuidas tüdruk teda embas. Mis võiks olla veel lepitavam kui selline anna-andeks-kalli! Anton pani korraks käe ümber tüdruku.

Siis istus Mari tema kõrvale. Nad olid ära leppinud. Anton sikutas vargsi oma särgiserva üles, et nägu kuivatada.

„See on sul nüüd täitsa märg,” ütles Mari, särki vaadates.

„Kuivab ära,” ütles Anton.

„Kuivab jah, päikse käes,” lisas Reilika.

Olav põrnitses Mari ikka veel altkulmu. Käed olid ka rusikas, aga ei olnud Olav selline poiss, kes oleks tüdrukule kallale läinud. Ei olnud ta üldse mingi eriline kallale mineja poiss, ka teistele poistele mitte. Aga käed lähevad tihtipeale rusikasse ka enda rahustamiseks. Nüüd Olav ka tasapisi rahunes.

„Ära siis ole pahane, Olav,” ütles Mari. „See lihtsalt läks nii.”

„Jah,” ütles Olav mornilt.

„Super.”

Juba oli Mari mõtteid siit maja eest kõnnitee äärekivilt kaugemalegi sirutanud.

„Otsime selle varga siis koos üles, eks?”

Ta vaatas äraootavalt Reilika ja Sadu poole, et need tema tegutsemissooviga kaasa tuleksid. Ja loomulikult nad tulid, kuidas siis teisiti. Tagasilöögid tagasilöökideks, lõppude lõpuks on neil olemas varga kohta väärtuslikku infot, mida ei saa kasutamata jätta!

Anton tõstis ka huvitatult pilgu. Olav mõtles hetke.

„Jah,” ütles ta siis ja tõusis püsti. See oli nagu märguanne.

Viiekesi hakkasid nad lihtsalt mingis suunas minema.

„Tegelikult on meil üks asjalik juhtlõng ka,” ütles Mari.

„Mh?” ümises Olav küsivalt.

Mari jutustas poistele lühidalt kandiliste prillidega mehest.

„Selge,” ütles Olav, kui Mari oli lõpetanud. „Lähme uuele ringile.”

„Lähme võtame enne ühed jäätised,” pakkus Mari. „Magus soodustab aju tööd, olen ma kuulnud. Ja rahustab närve.”

Poisid nohisesid vaid selle peale. Mari sai aru.

„Ma teen teile välja,” ütles ta poistele.

„Okei! Mul pole selle vastu midagi. Kui te nii rikkad olete,” kostis Olav.

„Momendil juhuslikult oleme,” teatas Reilika ja kõlistas taskus rahasid.

Niisiis läksid lapsed sel päeval juba kolmandat korda poodi. Ka Leili Herne poes imestas tavatult ostuhuvilise laste rahavarude üle.

„Kas te olete panka röövinud või – et teil nii palju raha on?” uuris ta lõbusalt.

„Me ise...” alustas Mari ja jäi toppama, sest ta keel ei paindunud hästi sõna „ausalt” ütlema. „...teenisime,” lõpetas ta siis lause nii, et südametunnistus võis, kuigi suure ninakirtsutusega, sellega leppida.

Lapsed ostsid vahvlijäätist ja pidasid poe nurga juures natuke nõu. Siis asusid nad isukalt jäätiseid ampsates teele mööda pikka ja laia Herne tänavat.

                                                                                                                Jätkub